Merekividel

Leiges merevees

seisid sajad tumedad kivid.

Päikese soojas peos

kuumad kerisekivid.

Lainete puhtaks lakutud

siledad õnnekivid.

Soolakristallidest säravad

kaunid kalliskivid.

Soolapritsmed säärtel

seisin kivil paljajalu,

maismaa ja mere piiril

puudus ajataju.

Teised inimesed,

rahakott, mobiil ja kell

minu jaoks ei omand tähtsust.

Ma olin kividel.

Sest leiges merevees

seisid sajad tumedad kivid.

Jahvatasid mured pulbriks

tummad veskikivid.

Sädelesid piiskades

kaunid vääriskivid.

Soojendasid taldu ja südant

merekivide rivid.

Öine torm

Torm, vilistades kõigele,

keerles üle mere,

uputas paar paati,

laeva ajas karidele.

Oli pime öö.

Vesi oli märg ja must.

Tuul tõstis laineid tänavaile,

külmalt voolas uputus.

Kärbitud tiibadega laps

Ma ei taha istuda nurgas,

kuni mõistan, mis olen teinud.

Ma isegi ei tea, mida olen teinud?

Kuid võtan omaks, mis peab.

Jah, olen tüütu, mul on vead,

mul on pahandused ja rumalus.

Nüüd tuleb anda lubadus:

Luban, et olen edaspidi tasem,

et mängides ei tee häält

ja kui tekib oma arvamus,

hammaste taga hoian keelt.

Luban, et kuulan alati sõna,

täidan käske, nutu neelan alla,

ei koperda jalus, ei päri

ja öösel ei pissi alla.

Loodan, et meeldin siis teile

ja väärin armastust.

Luban, et lubadusi täidan.

Vaikselt palun vabandust.

Lubate mul kaduda teise tuppa

ja süüdistada kõiges iseend.

Päevast päeva kordub kõik

ning minu elu lend

kärbitud tiivul lonkab

maadligi madalamal kui muru,

haavad ja kärnad seljas,

nii katkine, nii puru.

Hommik kivist linnas

Tõusva päikese roosas

justkui imelises proosas

näivad ilusad paneelist rõduderead

teretamas hommikuid nii halvas kui heas.

Rõduplaadid samad, aknad mitte,

need kaootiliselt laotud rõdude ette,

igaüks oma käega,

oma pilgu, jõu ja väega.

Veel uinuvas magalarajoonis

kaugel äärelinna tsoonis,

kivist linna veerel,

need rõduklaasid on koidu peegel.

Nii vaikne, et kuulda on värvi koorumist,

tuvide sulesahinal õhu pooldumist.

Nukker ja tühi see ilu,

justkui surm, kuid siiski elu.

Hoovis käivitub esimene auto,

haisev heitgaas kaunilt keerleb üles,

keerleb ja tantsib tõusva päikese süles,

nii karge ja külm.

Hetk hiljem paugub prügikastikaas

ja mehe räbaldund kotti rändab taaraklaas.

Päike pole enam roosa.

Majadest lahkuv sigin-sagin

paneb maskid ette,

koju jätab vead,

jätab värvi koorima rõdude read,

jätab mõttetult need seisma tühjas õues,

hoidma toatemperatuuri oma kivises põues.

Issanda loomaaed

Maksin kassasse raha

ja astusin väravast sisse -

zoopark. Loomaaed.

Loomad pandud puuridesse.

Rebaste kusehaisus

limpsisin oma jäätist,

vaadatud loomdae elu mõte

on süüa ja toota väetist.

Üksi kõndisin, vaatasin neid,

titekärud sõitsid seljas,

suhkruvatti nõudsid lapsed,

emad olid endast väljas;

selline õnnelik teadmatuste maa,

tõeline wonderland -

akvaarium on avameri,

palmipuuna kõrgub mänd

ja piiratud kastist silmad

tuimalt jälgivad jäätisesööjaid;

jalgevahet lakkudes

vaatavad aja surnukslööjaid.

Risttahukas on kodu;

lärmab rahvasumm.

Rebaste kusehaisus söön jäätist.

Meelelahutus maksimum.

Tugeva õrnuse haiku

Oma tugevust

õppis ta kasutama

õrnutsemiseks.

Vana mehe aeg

Päevinäinud kattega diivanil

istub vanapapi.

Juba aastaid 30 möödas,

kui ostis selle sektsioonikapi.

"Täitsa korralik veel,"

mõtleb ja laualt luubi haarab,

vaikselt loeb, mis toimub ilmas,

ükshaaval lehe lehti keerab;

ninal tähtsalt prillid,

kristallkausis klaaskommid.

Üks magusalt sulab keelel.

Ajalehes lendavad pommid,

on avarii ja intervjuu,

ärimeeste kulutused,

värviline reklaam, koomiks,

anekdoot, kuulutused.

Loetut arutada ei saa,

vestluspartneriks teleekraan

see elab kapil oma elu,

kineskoobil laulab vene estraad.

Elutoas kõik esemed seisavad,

aeg nendel peatudes rahuneb.

Koos oma asjadega Elu-toas

vana mees muudkui vananeb.

Külmad varbad, villased sokid,

tuhvlid ja sinised pehmed dressid,

soe flanellsärk, nahkrihmaga käekell,

rannet vaadates küsib: "Miks läksid?

Millal kohtume taas?

On paar koi auku mu villases vestis.

Paar koi auku sinu kudumis,

su viimases soojas žestis."

Vana naise hüvastijätt

Üritanud terve elu meeldida,

mitte pettumust valmistada,

mitte alt vedada,

hoolida ja hoolitseda,

ikka ja jälle, unustades iseend,

andes kõik materiaalse,

katsutava, reaalse,

andes hinge ja vaimujõu,

ka siis, kui käis üle jõu.

Nii ta istub siin ahjusuu ees,

aastaid 80+,

selg kössis vaatab sooja tulle,

räägib omaette, kuid siiski mulle:

"Ära eeskuju võta must.

kui endast ei hooli, võetakse kõik sust.

Nüüd olen lihtsalt inimvare.

Ei kahetse enam, et polnud veelgi parem,

vaid leinan elu, mis elamata,

radasid, mis käimata.

Ei, ma ei kahetse oma headust,

kuid olen lihtsalt kurb,

et ainus asi mul enda elus

saavutada on surm."

Mul on temast kahju.

Toon puid, kütan ahju.

Unustan facebooki ja selle messengeri.

Unustan internetis meeldida kellelegi.

Õpin elutõdesid.

Olen siin ja praegu.

Õmblen hea sõnaga kokku

tema räbaldunud aegu.

Arvamusliidrite haiku

Ta oma elu

elas teisiti kui sa.

Kuidas ta tohtis?

Alkokurat

Arvad, et kui jood,

siis oled kohe Jumal,

kes maailma ümber loob.

Tegelikult oled rumal.

Ma ei tea, kui palju sõpru

sul on uppund pudelisse.

Tahan vaid, et sina

ei kukuks sinna sisse.

Kui kogu ilma raha

sinult võtta või sul anda,

kas õõtsuksid siis õllevahul

kindla pinna peale randa?

Oled ju Alkojumalale

aastaid ohvreid toonud.

Tema rõõmsalt sinu auks

on ainult peale joonud.

Nägu sul võõralt irvitab

või öösel nutab katusel.

Tahaks sinuga kohtuda

mujal kui su matusel.

Õhtu

Ma panen ennast täna riide

mitte seksikalt, vaid soojalt.

Nike dressipüksid kallilt ostsin

otse maaletoojalt

aga sokid sain ma tasuta.

Jõuluvana käest.

Vanaema ise kudus,

vardaid ta ei pannud käest

tervelt päeva ja teise otsa.

Olen talle tänulik

ja suland assortiikarp jõulupakist

maitses taevalik.

Seljas mul soe kampsun

ja kuigi olen bränditibi,

3 euri kaltsukas see maksis

ning ma ei tunne häbi.

Juuksed kiirelt punun patsi,

sasine vaba kalasaba.

Homme lokid on mul peas,

kui patsiga öösel magan.

Näkku niisutavat kreemi,

mis lõhnab nagu lilleseks.

Ja nüüd viimane ettevalmistus

üksikuteks õhtuteks:

keedan kuuma teed,

avokaado hakin ära.

Nii tervislik menüü

süümepiinad ajab ära,

kui enne söön mõne kommi.

Seda pole vaja teada

mitte kellelgi, ka minul.

Annan andeks oma vead ja

andeks annan ka kõik patud

endale ja teistelegi.

Andeks annan ka kõik selle,

mida keegi kuskil tegi.

Diivan, tekk ja lõhnaküünal,

film suhetest ja draamast,

kuidas keegi armastuse leidis

ootamatult bussijaamast.

Jah, imed on vist olemas.

Imed kindlasti on head.

Nimi- või tegusõnana,

igaüks ise teab.

Sõbranna chatib, et "what's up?"

vastan, et voodi teel.

Ta kirjutab pahadest päevadest

ja mida homme teeb.

Rõõmustan ta üle tunni,

kuni uinun padja peal.

Öö läbi chatis vilgub tekst

"Musi, kas oled seal?"

Lilleline pai

Meelespeade helesinine mälestus

lainetena lendab üle välja.

Isegi, kui sa ei vaata,

isegi, kui keerad selja.

Lihtsalt õhkõrnas tuulepahvakus

toimub magus lõhnade plahvatus –

nii tuleb lilleline pai su hingele.

Puhas, aus ja uhke kui liilia,

suurejooneline halva tuju viija.

Ta tuleb! Murtud südamed kaenlas,

rohekas kleidike,

sinililled silmades,

sõnajalaõis südames.

Korvis soojal saialillel

sulavõilill.

Helistab maikellukesi.

Kop-kop!

Otsimise haiku

Mehel kadunud

motivatsiooninaine.

Leidjale tasu.

Vanad kirjad

Patakas vanu ümbrikke

siidinööriga seotud kokku,

peal olev pingul lips

on tõmmanud paki lohku.

Eri margid, samad aadressid,

eri käekiri, erineval ajal,

suunasid tundeid sinna postkasti,

mis ripub minu majal.

Harutan ümbrikutest välja

kumeraks vajunud kirjalehti;

päevi näinud aegunud sõnad,

lubadused, mis enam ei kehti.

Kapis seisnud paberi lõhn,

kopitanud, tolmune, vana.

Nuusutan luitunud sõnu.

Miski pole enam sama.

Ajas seisma jäänud soovid,

leigeks jahtunud teretused.

Tuhmunud, pimedaks muutunud

mõttelennud ja jutustused.

Tervitused muutuvad kuumaks

enne kui tuhaks hääbuvad tules.

Viimast korda valgust ja soojust

vanadest kirjadest tuleb.

Pöörane lugu

Sa oled minu saabas

mina olen sinu sukk,

siidine ja läikiv.

Oled võti, olen sinu lukk.

Kui oled ere suvi

olen päike sinu südames.

Oma masinaga sõidad

minu kurvilisel teel.

Olen suuresilmne hirv

su auto rambivalguses –

veidi ohtlik kuid nii nunnu,

suu lahti seisan sinu ees.

Niiske salajane udu

su ümber olen ja su peas,

nii eksitav, et vaata ette,

kiirust möödasõidureas.

Oled giid ja reisijuht.

Nii ettearvamatu sõit.

Kriibid küüntega mu hinges,

sest tead, et olen lotovõit.

Jackpot!

Õigus oli!

Kui tuju mõru, kohvimust,

siis valge piim su kohvil olen,

sest sa oled minu vorst

minu pizzal,

minu leival,

minu hot dogi vahel,

minu köögis, toas ja vanniski

vahete vahel.

Olen kommilõhn su riietel,

magus candy crush.

Oled turist minu meeltes,

ma su Visa, sinu pass.

Oled siga, olen kägu,

auh-auh, njäu-njäu.

Oleme üksteise nägu,

õige mõte, hüva nõu.

Valge lootosõis mu juustes

oled lootus ja mu naer.

Ma su lahendus ja vastus.

Mina sadam, sina laev.

Helisev sügisudu

Mööda põllu serva kulgev kraav

leotab pajuvõsa juuri.

Ujutab värvilisi lehti,

väiksemaid ja suuri.

Öö hakul viimases punases kiires

nõiakatlana keedab udu.

Ajab üle kallaste

oma niiske hõljuva pudru.

Vaikselt ja hääletult,

õrnalt ja kergelt

mõõdab meetreid põllu peal.

Üle mustade väljade

liigub ja hõljub,

sest peab, sest peab.

Nii tasa roomab, sest peab.

Katkematult voolab, sest peab.

On sund,

on tung,

on õhtutund.

Kuukiirtes sünnib öökülm,

sirutab jäiseid käsi.

Udupiisad kristallideks muudab.

Helisevad tasakesi.

Langevad valge kihina

mustale mullale.

Maanduvad kadunuks sulama

kraavivee pinnale.

Kodutu peni

Must koer. Tilgub su haisev karv.

Loomne ja kodutu tänavaparm.

Lakud tühja karpi prügikasti taga,

päeval hulgud, öösel ei maga.

Oled madalam kui muru,

kuid almust kelleltki ei nuru.

Räpane, pulstunud, silmis nutt.

Inimesed mööduvad, neil on rutt.

Sinul aega on, rohul pikutad,

alandlikult saba vastu maad liputad.

Soovid, ehk keegi sõbraks sind peab?

Andestab kõik su puudused, vead?

Ehk tõesti keegi kuskil armastab sind?

Sa ootad, lootust täis süda ja rind.

Kiisu jalutuskäigul

Märjal sügispõllul kiisu hiirtele peab jahti.

Maadligi madalana paigal, liikumatu salamahti.

Kombainist maha jäänud teri pahaaimamatult

urgu tassib hiir nähes näljas ohtu ainult.

Armas kiisu siidikäpast surub küüned mulda.

Hiir ei märka, kahmab teri kokku nagu kulda.

Hüpe, maandumine, piiks ja krõmps ja kõht on täis.

Nii see nunnu kiisumiisu omapäi põllul käis.

Juhus

Kui sügispuudelt langevad lehed,

kaovad suvised suhted, juhuseks ja mehed.

Nüüd ta ärkab kell kuus,

kohvivee paneb keema,

hambahari suus.

Juuksed veidi sasises krunnis.

Ja jälle 10 kuud

istub ummikus

hommikuses tipptunnis.

Roolis trükib telefoniga chatis,

sobrab kõrvalistmel käekotis,

ah, seal ongi huulepulk,

mida ta otsis!

Meigib kiiruga;

teine käsi on roolil,

teine pilk esiaknas,

teise auto pidurituledel,

ja mõtted töömuredel…

Loodab, et riidepoodi

ei tule jälle mõni klient

püüdes vaid pugeda tema voodi.

Suvi on möödas, korralik on ta nüüd,

loeb raamatuid, käib teatris.

Mineviku ees ei tunne süüd.

Tööl voldib riiulile särke,

tõstab suuruse järjekorda,

naeratab kõigile klientidele,

kes ei lähe talle korda.

Tuleb mees,

tahab särki, ei tea mis number,

kuid tahab hea näha välja.

Tüdrukul kunagi oli ta number.

Nüüd mees viib abikaasa välja.

Neiu soovitab, müüb,

tuttav on see keha.

Suvi on möödas nüüd.

Ta üritab nägu teha,

et ei tunne seda tüüpi,

nimega Vallaline Olen,

kes suvel pakkus Pärnusse küüti;

ja tüdruk vastas „jah, tulen“

ning siis juhtus veel muudki.

Nüüd teeb, et ei tunne

ja peab seda juhuseks,

et suvel lihtsalt juhtus…

Juhtus .....

Soe magus vahukomm

Lõkke kuumad tulekeeled

limpsivad valget vahukommi,

muutub pruunikaks, kuumaks,

keskelt sulab, vajub lömmi...

Tilgub oksalt, kleepuvalt, magusalt,

söestuvale halule.

Puhun, kõrvetab, puhun

jahutust oksale, kommile.

Magus maitse on keelel,

peegeldab tulesädemeid pilk.

Soovin hämaras sumedas õhtus,

et püsiks magus igavik.

Vice versa

Naeratust teistes otsida

polegi alati õige,

sest naeratus võib ka olla

salakaval ja ülbe.

Tundub mõnikord siiram

nutu vaikne vesine kutse.

Soojade pisarate taga

soe võib olla südametukse.

Tundelise mehe haiku

Kord tundis üks mees

emotsioone ja tundeid:

õlu otsas - kurb!

Õpetaja, tantsulooja

Kaunist mõtet endas kanda,

kasvatada ja luua,

särasilmselt edasi anda,

maailma ilu tuua,

keerelda tunnete sees,

tantsida ellu päikest,

rütm tuksumas südames,

puudutades suurt ja väikest.

• • •

Tellimusluuletus sünnipäevaks :)

Kirjaplokk

Ruuduliste lehtedega kirjaplokk

minuga koos on kasvanud.

Täis kritseldatud lehed

aastaid mu elu on lahanud:

veenäidud, uitmõtted,

poenimekirjad, to-do-list,

mustandid, joonised, mustrid,

ideed, lilled ja sodimist.

Nurgad kulunud pehmeks.

Paar lehte väljagi rebitud.

Alguses rumal, lõpus targem

mu tee, ruudulehtedel läbitult.

Kollane kaseleht...

...külmas sügisvees,

piiridega lombis,

kuhugi oli teel.

Vaevu tundeid tundis.

Ilus ja elutu,

allus tuulele tuimalt,

tiivutu, jalutu.

Leidsin ta kuivalt

lombipiirilt.

Suhtumise haiku

Rutiin või idüll?

Suhtumine otsustab,

kummas sa elad.

Rahulikud hommikud

Rahulikud hommikud

on minu lemmikud.

On aega aeglaselt tulla

ja köögis vaikselt olla.

Hämaras pliidikahinas vara

ärkab uinunud maja.

Tulikuum kohv,

mille aromaatne lõhn

keerleb pudruaurus;

hõõguvas rösteriaugus

päevitab täisteraleib;

suitsusingi seib;

keedumuna; tomat; kurk;

vanaisa meepurk.

Hubases küünlavalguses

uue päeva alguses

raadio nurgas räägib, et

täna saab rahet ja vett.

Las tulla, mul lõbus muie suul

kui kollase puulehe tuul

kleebib aknaklaasile

otsa vaatama savist vaasile.

Sügisastrid turvalisest köögist

ei tea, et pääsevad tormilöögist.

Toast tulevad mitmed sammud...

pehmed soojades sokkides sammud...

Nihutavad toole

söögilaua poole.

Palavik

Lesin; vaikselt uksele koputad.

Tuled sisse ja ütled, mind nüüd poputad.

"Mul kaasas Coldrex ja teerohi,

kangekaelne sa olla ei tohi."

Hakkan naerma, vangutan pead.

Vastan: "Noh, kui sa just pead..."

Paned keema vee,

tassi tee ja mee.

Oled mu romantikafilm,

peale tatist udu selge ilm,

sa oled mu turvatunne

millesse vajuda unne.

Palavik on kuum,

laup kõrvetab su suud.

Su embuses magama jään,

ei taju, kas lähed või jääd...

• • •

Ma nii väga armastan sind!

Kallis!

Ma armastan sind!

Sa oled lihtsalt ideaalne!

Veatu, peaaegu ebareaalne,

ilus, täiuslik, imeline,

perfektne, eriliselt eriline.

Sa oled minu

ja see pole egoism.

Ükskõik, kuhu tuuletiib

läbi elu sind viib.

Ükskõik, kus oled ilmas suures,

sulle alati vaba koht mu juures.

Olen mõtetes alati sinu

ja see pole sõltuvus.

Alati ootan, pannkookide, teega

ja kuulan huviga, mida teed sa.

Ma lihsalt armastan sind!

Mu kallis-kallis laps!

Saarevaikuse haiku

Mul meeldib vahest

silmitseda kibedaid

kadakamarju.

Koperdaja haiku

Kui sa koperdad,

vaata, kelle elul nüüd

trambid pimesi?

Kultuurisüst

Kultuurisüsti torkan sulle otse veeni.

Pea ajan segi, mõtted veidi kreeni.

Muidu kindlalt sellel aktusel

niheled, kuis istuks kaktusel.

Muidu vaevu seisaksid sa püsti,

kui saalis vaatad valget marmorbüsti.

Muidu silmalaug sul unest tõmbleb,

kui vastasseinal kaunid pintslitõmbed.

Muidu klapid kõrvas ega kuule,

kuidas lendleb õhus kaunis luule.

Muidu keset graatsilist balletti

tahaksid sa õlut ja kotletti.

Muidu teatrisse sind saab vaid tuua,

kui oled saanud enne veidi juua.

Muidu raamatuid sul pole kahju

enne leili panna saunaahju.

Muidu vahid kella, mõõdad aega,

mil lõpeb aeg veeta kultuuri seltsis aega.

Vaikuse helin

Miskit puudutad nii sügaval mu sees,

kus vaikus enne tühjalt helises.

Vaikust puudutad...

...mu vaikust... tasa...

Selle helin liigutab 

nii vaikselt, tasa...

Kuigi tundeteaduses sa oled kasin,

ei kahetse, et vaikusesse lasin

sinu puudutuse.

Igavene poissmees

Ma ei tea, miks lihtsalt passin

ja miskit suurt ei võta ette?

Töötan rutiinselt päevast päeva

mutt peseb pesu, teeb kotlette.

Usun, et siiski ühel päeval

saadan korda miskit suurt.

Seni vaatan sohval telkut

ning kusen vastu tuult.

Iseenda vastand

Nii paljudes pilkudes on killud…

Ja mu mõtetesse ei mahu

usk, et nende ilmete taga

on rõõm, õnn ja rahu.

Järgmine naeratus kaunis ja lai

on pildile sätitud.

Kui teised usuvad õnne,

saab ta ennastki edukalt petetud.

Kahju, et inimesed on katki,

neist silmist see teisteni läbi kumab.

Iseenda vastandit mängides

igaüks on ebajumal.

Metsmaasikad

Metsmaasikaid täis on kauss

ja üks kuuejalgne sitikas ka

ronib üle marjade

lootuses pääseda.

Kuid enne servani jõudmist

mattub suhkruterade alla

mida hajameelselt muudkui

metsmaasikatele kallan.

Krudisedes valmib toit,

peale tõstan vahukoort.

Neid kaloreid võin lubada,

sest kehakaalu eest ma hoolt

kandsin juba raiesmikul,

kännu peal ja nende vahel -

kriimud, sinikad ja higi…

Istusin veidi vahetevahel.

Metsmaasikates on joodi,

antioksüdandid, rauda,

üks putukas ja muud kasulikku.

Naudin ja tilgutan mööda lauda.

Ma ei vaja meest

Ma ei vaja ellujäämiseks mingit meest!

Oskan ise seista enese eest.

Mehevõtt on küll tore finantsplaan,

kuid olen ise oma rahakraan.

Hooliv mees tooks voodisse kohvi ja saia,

tooks testosterooni mu roosasse majja,

aga ma ei taha kohvi enne dušivett

ega soovi, et tekil on kohviplekk.

Mind pole vaja kätel kanda,

šoppamisraha üle kanda.

Kahjuks sõbrad ei mõista, hoiavad kätt,

istun mornilt kui taas peavad loengut, et:

"Sulle tooks ühe lõbusa tõmmu Pedro

ja kui sa siis ei võta vedu

võid saada seksika teetöölise Mati,

kellest kodustada saad Jalamati.

Või pintsaklipsuga jurist Gunnar?

Ta on ju edukas ja lummav!

Ütle vaid, millisena näed oma meest,

kohe hoolitseme selle eest!

Ja ära muretse, sinusugune tibi

tõmbab mehi magnetina ligi!"

Sõpradele ei julge ma öelda, et "Kuss!"

Ainus mida ma vajan on üksindus.

Mul on juba mees, ta on Superman,

Ämblikmees, Batman - kõik anded on tal!

Me veel pole kohtunud, sest on liiga vara

kogeda suhet, armastust ja muud sellist jama.

Hea sõber Nikolai

Niks Niks!

Oled nii viisakas ja viks!

5 mintsa viibid igal peol,

et sa ulapeal poleks pahateol.

Naine ootab, borš on soe,

õrn armutunne hinge poeb

kui naine iga minut helistab

ja oma suppi meelde tuletab.

Niks, juba mitu aastat jutti,

samal ajal, kui sa kuulad oma mutti,

meie sööme sinu toodud söögid

ja joome sinu maha jäetud joogid.

Kirjutan...

Kirjutan üles kõik head ja vead,

märgin ära, mida oluliseks pean.

Märkan elus kõike: ilu ja pahet,

seismist, liikumist, allaandmist ja tahet.

Paberilt loen olnut, kus kutile ligi

astus üks siniste ripsmetega tibi,

kes võrgutas vuntsidega mehi

silitades nende traktoristikehi.

Paberile fikseerin, et beibed ohivad, et

mees olgu Brad Pitt + Johnny Depp,

olgu sangar, luule ja õhtupalve,

kelle rahakotil elaks üle talve.

See on nii ilus vikerkaarepeer,

et mul lausa segi läheb veerg.

See on nii ilus palmipuudega talv,

et lonkama läheb kogu salm.

Niisiis kirjutan üles kõik head ja vead,

märgin ära, mida oluliseks pean.

Märkan elus kõike: ilu ja pahet,

seismist, liikumist, allaandmist ja tahet.

Kalamees naisega

Häbi on, et liigagi harva

saab õngeritva kaasas kanda,

ja harva jalas kalamehekummik

kui õues värske varajane hommik.

Täna ma lähen, tuled ka, kontrollid,

sest mehed valetavad, joovad ja on lollid.

Ämblik hõbevõrku koob

ja loodab, et see kedagi ei häiri.

sa rõvedusest karjud siiski,

kui see riivab sinu paljaid sääri:

"Hirmus! Tule aita mind!

See ripub minu küljes veel!"

Häälekalt siis vastan:

"Sul on pseudoprobleem!"

Istun järve äärde maha

Sa minuga suhelda ei taha.

Mossitad 3 meetrit eemal.

Ma ei suhtle sinuga sel teemal.

On kiire. Sööta sätin, likku õng.

Su vaikus – see on ju puhas õnn!

Põllul

Peenarde vahel

tuhkkuival mullal,

suveleitsakus,

parmud kallal,

ihul higi,

nahk päikesekuum,

käes kitkutud malts,

ripub mullane juur.

Katkine selfide-elu

Kui mu elu on pees

veedan päevi FB-s.

Saate mu mussi, saate mu pilte,

kirjutan, mida teen ma kõike.

Keda tahan p***e saata,

seda mu postitustest vaata.

Mida tahan taevani kiita,

näed, kui mu ajajoont kiikad.

Mu elu on nii põnev ja pole saladus see!

Check in’e kindlalt kõikjal teen!

Kirja panen menüü,

näete mu liikumistrajektoore,

pikkust, kaalu, rekordeid ja skoore.

Vaadake, kui õnnelik,

ekraani taga täiuslik

on mu katkine selfide elu.

Laikige!

Ja kui ei meeldi, siis vaikige!

Vananemistehas

Olen otsind lepitust

rakkudega oma kehas.

Aktiivselt töötab nende sees

 vananemistehas.

Kortsud peidab kallis kreem,

dieedist peenike on piht.

Esimesi halle karvu

katab juuksevärvikiht.

Kosmeetika ja moega mängin,

kuigi pole enam beib.

Bemmid-siider minevik.

Nüüd Chevrolet ja valge vein.

Nõnda kepsakalt ja rõõmsalt

keksib edasi noor hing.

Lapsekingad nurgas seismas

jalas nahast Gucci king.

Vana pehkinud maja

Vana pehkinud maja

kopitanud hais

veel ringleb mu ninas

kuigi eelmises mais

seda hingasin sisse –

on möödas aasta sest juba;

siiski mäletan hästi

luitund tapeediga tuba:

ettevaatlikult kriuksusid

kulund põrandalauad;

siin sammujaid ammu

katavad sügavad hauad.

Kaminas põlend tukid

aastaid ootasid sooja,

soovisid rõskes õhus,

et tuleks tuletooja.

Mädanev välissein,

selle ääres meelespead,

üks pakkus tuulevarju,

teine meelehead.

See oli eelmises mais,

kui lihtsalt sattusin siia.

Nüüd trendika elamu lift

võiks mind taevani viia.

Kaunis klaas ja betoon –

modernne arhitektuuritegu,

viib elu edasi pinnal,

mis talletab ajalugu.

Raba-v-algus

Laukaveelt peegeldub õhtu algus.

See on loojuv päike. See on rabavalgus.

Õhk lõhnadest raske kuid loodushääled sest ei väsi.

Seisan. Seisad. Soojendad mu külmi käsi.

Olla on võõras, veidi naljakas, ärev.

See on uskumatu... kuid vahet vist pole, mis tuleb.

Hing seest nii soe, on karge rabavalgus.

Siin seistes saabub me endi rabav algus.

Ja mis siis?

Värske kevadtuul nii korraks riivas minu juukseid.

Magus toomingate lõhn ta puudutusest maha jäi.

Pea laiali ja mõtted puha lennus

igatsus su järgi minu osaks sai.

Nii igas päevas, igas hetkes püsis ootus

magus toomingate lõhn mu juustes hõljus siis.

Paitas hinge, kui silmist kadus lootus;

kui mu armastusele vastasid: „Ja mis siis?“

Jänes põues

Vägagi lihtne elu on karta,

kui julgust pole antud.

Emapiimaga vaprust verre

ei ole laiali kantud.

Ka haavaleht asjatult võbeleb,

jänes tardunult väriseb rohus.

Kumbki ei aima, et tegelikult

ei ole nad kaugeltki ohus.

Väga kerge lihtsalt on karta,

ka siis kui täpselt ei tea, et mida?

Püksid sõeluvad püüli

ja maha jääb jahune rida

siis kui saapasääres süda,

astun koopast õue,

väriseva jänese rohust võtan

ning pistan omale põue.

Ootamatu taaskohtumine

Me kohtumine oli nii ootamatu,

kogemata, juhuslikult, ettearvamatu.

Melus kätlesime teisi inimesi:

„Tere, tere! Kuis läheb? Kuidas käib käsi?“

Järsku nägin sind. Kustus valgus, jäi kõik vakka.

Kell seiskus. Melu kadus eesriide takka.

Imestusest praokile jäid mu huuled.

Juukseid lennutasid su toodud kauged tuuled.

Tardunult puurib sinu silmi mu pilk.

Näen – nendes on alles me minevik.

Miljoneid pilte sekundis loob

see tardunud teine dimensioon.

Ma tean. Sa tead. Me teame. Oli nii.

Oli armastus südames. Pidi alati.

Seisan, imestusest prokile jäid mu huuled.

Sina mõtteis neilt olnud suudlusi tunned.

Pöördun ja lähen. Melu ellu ärkab.

Kell tiksub. Kas minu puudumist märkad?

Oma elust?

Mida ma tajun?

Mulle ei meeldi see, mida ma tajun.

Ei meeldi, kuidas laiali vajun.

Midagi toimub, kuid mis? Ei näe.

Ei tea. Ei kuule. Kaotan oma väe.

Istun tühjalt, aru saamata,

kas sain just kõik või kõik on saamata?

Mulle ei meeldi see, mida ma tajun.

Mis pole õige? Selgita palun.

Let me take a selfi

Seisab üleval mu parem käsi

ja käes on jälle nutitelefon.

Ei see käsi enne ära väsi

kui parim selfi lõpuks valmis on.

Pekki läks neist 45

ja ainust normi photoshoppisin.

Värvimuudatus ja blur ja siis

veidi lõikusin ja croppisin.

Ja juba jälle käes on telefon

ning seisan huuled pruntis peegli ees.

Kui palju ilu minus peidus on

peaks nägema küll iga Eesti mees.

Meretuulte tütar

Meretuulte tütar –

lainete lükata teadmata randa;

tuulte rebida, tühjusse kanda;

võid hulpida kaua end ekslikult pidades

kapteniks meresõitjate ridades.

Meretuulte tütar –

määra kurss ja seila, miks lased end kanda?

Miks sihitult hulbid? Sul nii palju on anda.

Su targad silmad täis pisaravett...

kuid maailm vajaks su õrna kätt.

Jalgpall on parem

Sulle meeldib jalgpall,

mulle tants ja lilled.

Jalgpalliterminites

ma pole päris kindel...

Mind nakatad sa spordist,

nüüd istun soojas fännisallis.

Mu mõtted põrkavad kui pallid.

Ütled, olen sulle kallis.

Aina spordist mõtlen...

jalkast tahan kõike teada,

sest see on huvitav ja põnev

ning sulle soovin head ma.

Samal ajal kuni mõtlen

ümber Päikse tiirleb Maa

just praegu kuskil tehases

saab palliks polüuretaan.

Sihitu

Kes liigutab taevas pilve?

Kes nööriga teda veab?

Kuhu on ta teel,

kas ta ise seda teab?

Ehk polegi reisil sihti,

eesmärk ongi vaid olla teel.

Juhtub elus alatihti,

et sihtides ununeb vaim ja meel.

Kevadised õnnesoovid

Soovin, et südamesse puhuks

soojust esimene kevadtuul.

Et lõunast tiibadel kaasa kannaks

rõõmu ja laulu linnukoor.

Et tärkaks õnn ja õitseks elu

ning kaoksid muretormid.

Sind ümbritseksid vaid arm ja ilu,

tants ja laulusalmid.

Lootusetu romantik

Veidi väsinult koduteel,

pimedas öös, asfaltteel.

Kingad näpus, paljajalu.

Kadunud on ajataju.

Süüdimatu, silmis lust,

siis toetun vastu koduust.

Naeran, juukseid keerutades,

närin huuli, meenutades.

Lootusetu romantik.

Vanemad vanemad

Me vanemad võivad küll olla meist vanemad,

kuid päevad on lastel kindlasti paremad.

Teeb rõõmsaks meid kivike, kastanimuna,

kui vanemad kärsitult tammuvad juba.

Teeb rõõmsaks meid elav fantaasia ja naer,

kuid nende silmis on kurbus ja vaev.

Teeb rõõmsaks meid küpsis ja kaisuloom,

kuid vanem vaid muremõtteid koob.

Teeb rõõmsaks meid hetk, üks väikene viiv,

kuid vanema hinges on raskus ja piin.

Põimin ümber vanema oma käed

ehk minu armastust siiski ta näeb.

Hingetsentrifuug

Süda on tühi ja hing on täis.

Keegi poriste saabastega minust üle käis.

Jäljed jäi maha, nüüd seda s***a kasin.

Lootsin, ehk abiks on pesumasin?

Kallasin sinna alkot ja peod,

naeru, lollused, hullud teod.

Kuid masin vaid pöörles ja väntsutas hinge

plekid jäid ka peale tsentrifuugiringe.

Süda endiselt tühi ja hing ikka veel täis

ühe täitmine, teise tühjendus võimatu näib.

Ideaalne romantiline hetk

Hõbetaldrikul serveeritud ööbikukeeli

sööme päikeseloojangu kumas,

ritsik paitab poognaga viiulikeeli,

lendleb liblikaid ehapunas,

õhtuvärskelt lõhnavad lilled,

õhk on soe ja süda on kuum,

valge ükssarvik seisab ojasillal.

Mul on süles taevatähed ja kuu.

Kergeim tunne maailmas

Algava elu silmis

on armastus kergeim tunne maailmas.

Kohtudes zombistunud hingedega,

kes kaua lääpas kingadega

on käinud kannatuste radu -

armastus tundub olevat mürgimadu.

Näib, lihtsam on vihata, karta ja pettuda,

tunda kadedust, loobuda, nutta tihkuda.

Elu viimasel hommikul ärgates,

juus juba hallist härmas,

on liiga hilja tunda,

et armastus tegelt ongi

kergeim tunne kogu maailmas.

Väike kaardimänguproff

Issiga mängides sobitas sobitaja

kaarte rohkem, kui tohtis.

Ta nõnda armsasti sobitas

ja ei teinud üldsegi sohki.

Sobitaja ju tunneb värki -

ta ise koostas kõik mängureeglid.

Elutarkust tal juba uhkelt

kaks aastat + veidi veelgi.

Nii issi siis nõutult vaatab

oma kaartide sobivusi.

Sobitaja teeb lohutuseks

kaotajale märja musi.

Valesti elatud elu

Ma talun -

vaata, kui hea ma olen!

Ma ohverdan -

vaata, kui üllas ma olen!

Ma loobun -

vaata, kui helde ma olen!

Ma lepin -

vaata, kui kena ma olen!

Nii veeretan päevi õhtusse.

Teen tööd ja näen vaeva,

sest kes kannatab, see kaua elab.

Märkamatult hauda kaevan

uskun - elan täiel rinnal,

kuid Surma elustavad käed

juba teevad südamemassaaži

2:30-le.

Südamekülm

Ma ei karda mägesid,

rajutuulte vägesid,

ei kõrgust, ei kaugust,

ei pimedust, valgust.

Ma ei karda tuisku,

põuda, üleujutusvett.

Kardan vaid südamekülma.

Pane mu teele mett.

Ema on vaja

Vahest silmad suleb inimene

ja soovib kõigest väest,

et tuleks tema ema

ja hoiaks kindlalt käest,

juhiks turvaliselt

läbi eluraskuste.

Annaks tarkust, hoolt ja nõu

läbi oma oskuste.

Võib inimene olla kurb

kui pole emaga ta koos.

On trööstiks kaisus klaasist purgis

ema tehtud õunamoos.