Must koer. Tilgub su haisev karv.
Loomne ja kodutu tänavaparm.
Lakud tühja karpi prügikasti taga,
päeval hulgud, öösel ei maga.
Oled madalam kui muru,
kuid almust kelleltki ei nuru.
Räpane, pulstunud, silmis nutt.
Inimesed mööduvad, neil on rutt.
Sinul aega on, rohul pikutad,
alandlikult saba vastu maad liputad.
Soovid, ehk keegi sõbraks sind peab?
Andestab kõik su puudused, vead?
Ehk tõesti keegi kuskil armastab sind?
Sa ootad, lootust täis süda ja rind.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar