Olin saamatuna lahingut kogev.
Nüüd seisan räsitud oigaval maal.
Nüüd mina seisan, ma olen tugev,
mu peas aplodeerib kogu saal.
Istun kaose ja rahu sisse maha,
kriipsuks pigistatud suu.
Valusalt mäletan, kui reeturid selja taha
tulid raiuma oksi mu elupuult.
"Kuule, tõmba koomale end,
oksad on laiali," ütlesid mulle.
Arvasid, et okstest saaks lõkke
võiks visata need tulle.
Jah, mäletan, et siis roosa unelmapilve
hajutas saepurutolm.
Nüüdseks see vajunud pinnale maha,
on hajunud lahingutolm.
Mu haavadki peaaegu paranend
tundetuks armistunud koeks.
Lepin, et edaspidi olen ise
enda vanemaks, põetajaks, toeks,
sest ma olen tugev!
Ma olen nii tugev!
Lihtsalt seisin ja elama jäin.
Vaatasin, kuidas ahnus neid hävitas, laostas
ja ellu jäin. Hingan ja käin.
Maapind kord rohtu peidab need saed
ning roostetab tigeda raua.
Siis keegi ei mäleta seda, mis oli,
sest möödas on aega nii-nii kaua.
Parem ongi!
Tõusen ja klopin saepuru.
Tuleb minna edasi.
Tahab juua mu räsitud elupuu,
mille okstel hingelind kenasti
vilistab puuraiduri polkat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar