Juhus

Kui sügispuudelt langevad lehed,

kaovad suvised suhted, juhuseks ja mehed.

Nüüd ta ärkab kell kuus,

kohvivee paneb keema,

hambahari suus.

Juuksed veidi sasises krunnis.

Ja jälle 10 kuud

istub ummikus

hommikuses tipptunnis.

Roolis trükib telefoniga chatis,

sobrab kõrvalistmel käekotis,

ah, seal ongi huulepulk,

mida ta otsis!

Meigib kiiruga;

teine käsi on roolil,

teine pilk esiaknas,

teise auto pidurituledel,

ja mõtted töömuredel…

Loodab, et riidepoodi

ei tule jälle mõni klient

püüdes vaid pugeda tema voodi.

Suvi on möödas, korralik on ta nüüd,

loeb raamatuid, käib teatris.

Mineviku ees ei tunne süüd.

Tööl voldib riiulile särke,

tõstab suuruse järjekorda,

naeratab kõigile klientidele,

kes ei lähe talle korda.

Tuleb mees,

tahab särki, ei tea mis number,

kuid tahab hea näha välja.

Tüdrukul kunagi oli ta number.

Nüüd mees viib abikaasa välja.

Neiu soovitab, müüb,

tuttav on see keha.

Suvi on möödas nüüd.

Ta üritab nägu teha,

et ei tunne seda tüüpi,

nimega Vallaline Olen,

kes suvel pakkus Pärnusse küüti;

ja tüdruk vastas „jah, tulen“

ning siis juhtus veel muudki.

Nüüd teeb, et ei tunne

ja peab seda juhuseks,

et suvel lihtsalt juhtus…

Juhtus .....