Üritanud terve elu meeldida,
mitte pettumust valmistada,
mitte alt vedada,
hoolida ja hoolitseda,
ikka ja jälle, unustades iseend,
andes kõik materiaalse,
katsutava, reaalse,
andes hinge ja vaimujõu,
ka siis, kui käis üle jõu.
Nii ta istub siin ahjusuu ees,
aastaid 80+,
selg kössis vaatab sooja tulle,
räägib omaette, kuid siiski mulle:
"Ära eeskuju võta must.
kui endast ei hooli, võetakse kõik sust.
Nüüd olen lihtsalt inimvare.
Ei kahetse enam, et polnud veelgi parem,
vaid leinan elu, mis elamata,
radasid, mis käimata.
Ei, ma ei kahetse oma headust,
kuid olen lihtsalt kurb,
et ainus asi mul enda elus
saavutada on surm."
Mul on temast kahju.
Toon puid, kütan ahju.
Unustan facebooki ja selle messengeri.
Unustan internetis meeldida kellelegi.
Õpin elutõdesid.
Olen siin ja praegu.
Õmblen hea sõnaga kokku
tema räbaldunud aegu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar