Patakas vanu ümbrikke
siidinööriga seotud kokku,
peal olev pingul lips
on tõmmanud paki lohku.
Eri margid, samad aadressid,
eri käekiri, erineval ajal,
suunasid tundeid sinna postkasti,
mis ripub minu majal.
Harutan ümbrikutest välja
kumeraks vajunud kirjalehti;
päevi näinud aegunud sõnad,
lubadused, mis enam ei kehti.
Kapis seisnud paberi lõhn,
kopitanud, tolmune, vana.
Nuusutan luitunud sõnu.
Miski pole enam sama.
Ajas seisma jäänud soovid,
leigeks jahtunud teretused.
Tuhmunud, pimedaks muutunud
mõttelennud ja jutustused.
Tervitused muutuvad kuumaks
enne kui tuhaks hääbuvad tules.
Viimast korda valgust ja soojust
vanadest kirjadest tuleb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar