Jõuluöö

 Tasa vaikne püha öö
täis hõbedasi tähti.
Jõuluvanal algab töö,
ta saani sõitmas nähti.
Kuuetaskus mängutoos
laulab kaunist viit,
rahulikud jõulusoovid
kuulajani viib.

Talvetuul

 Talvine tuul
täis helveste lendu -
oh, keeruta lennuta
vallatut neidu!
Värvi ta põsele
roosakat sõõmu,
sasi ta juukseid
ja suule too rõõmu!

Kinnised inimesed

 Sõber on mul kinnine ja hästi ma ei tea
mis tegelikult mõtleb vaagib otsustab ta pea.
Naaber on mul kinnine, paar sugulast on ka,
tuttavaidki kinniseid - neist aru ma ei saa.
Kinni olles miski ei saa kuskilt läbi käia,
sisse läeb kuid teiselt poolt ei tule üldse välja.
Tõde neis on kinni saja luku-riivi taga
võti alla neelatud, on tõde vait ja vaga.
Ümbritseb neid eksitav ja pehme mannavaht,
suhtlejate suid ja silmi täidab mannapraht.
Katsun läbi sumbata sest võltsist naeru udust
mitte käia ümber, minna otse läbi pudrust.
Kinnised need läevad aga ääri-veeri pidi,
käivad ümber, käivad mööda, hiilivad maadligi.
Mõistata, mis seest on kibe, siiruviiruline,
väljast aga pimestavalt kullakarvaline?
Jah, kinni hoidev inimene ongi mugulsibul
kel olulisest rääkides on jala all vaid pidur;
räägib üha ilmast, tühja-tähja kuhjab jalgu,
ebamäärakolas koperdan ma tasa-targu.
Kas kinnisus on voorus? Eks ta sedagi ju võib,
kuid selgusetus sogas hääbub kinnistelgi võim -
muuta elu, tuua ilma armastust ja helgust,
sest muutus vajab arusaamist, vajab tõde, selgust.

Hommikud vanaema juures

 Laual kuumad keedetud sardellid,
vesine ketšup,
leib ja margariin.

Vanaema valas viljakohvi,
veidi suhkrut,
valge lehmapiim.

Meditatiivselt räägiti raadios
igavat juttu
poliitikast.

Hommikud maal olid nõnda armsad,
vabad kurjusest
ja kriitikast.

Rannatalv

 Meri heegeldab
lainete toodud
vahupaelast,
silub ja sätib
jääpitsist kraesid
kivide kaelas.

Tuulte toodud
lumised mütsid
nende peas
uhkelt viltu
ranna poole
lõputus reas.

Vilistavad
noolena jooksvad
pikad praod,
habras on jää
mis silmapiiril
silda laob.

Valge vaikus
sahiseb rannal
õige tasa,
tema jäljed
külmalt lõhnates
jäävad maha.

Otsustusvõimatus

 Kui täna pole ma see
kes olin eile,
siis teiste üle otsustades
pean ma esmalt neile
andma kätte
praeguse hetke,
et saaksid nad, paigal püsides,
skanneeritud.

Kuid hetk on kui virvatuli.
Nii korraks ta tuli,
et tekib kahtlus...
kas hetk üldse olemas oli?
Kui hetk ei saa aega kanda,
ei saa teda teistele anda.
Jääb teadmata tõde me kohta.
Kui kellegi "tõdesid" kohtad,
põleta need võltsdokumendid.

Selle hooaja huulepulk

 Ületootmine,
ületarbimine,
keskkonnakahjud.
Maa kannatab selle all, et naised vajavad selle hooaja huulepulki.

Enese jootmine
mürgikokteiliga,
tervisekahjud.
Keha kannatab selle all, et naised vajavad selle hooaja huulepulki.

Ilu lootmine,

unustades

hariduskahjud.
Areng kannatab selle all, et naised vajavad selle hooaja huulepulki.

Raha loopimine
ebavajalikult,
 on majandus - kahjuks.
Ise kannatame selle all, et naised vajavad selle hooaja huulepulki.

Võlg

 Ühel päeval
tuleb loobuda sessoonsest eluviisist
ja  trendidest
ja hooaegadest;
hakata kinni vanadest aegadest;
mitte elada tühiselt,
vaid tarvituspõhiselt.
Sel samal päeval
tuleb loobuda palmialusest hotellist
ja poodlemisest
ja tarbeesemetest,
millel tegelikult polegi tarvet.

Ostnud uue õhupalli, vaata arvet:
materjali tootmine + transport + rõõmu kestvusaeg + jääkide ladustumine + mõttekuse suhtarv
pole üldse harv,
et avastatakse:
"Ma olen õhupallide ostmiseks liiga vaene."
Ei aita ka see,
kui võtta ohtralt pangalaene.
Maailmale jäädakse alati võlgu.

Haiku ilust

 Meik ei peida ning
täitesüstid ei täida
sisemist tühjust.

Puudega

 Virgund ahviaju suigust
inimesed tahtsid puidust
vibusid ja odasid,
lõket ja püstkodasid,
orke, hange, rehasid,
ilukujukehasid.
Seinu, katust majadele.
Viiske vaese jaladele.
Lusikaid ja vitsakorve.
Laevu niitma meretorme.
Saunavihta, tõrvaseepi,
halge hoidma ahjus leeki.
Süüa puult ja teda juua;
üha uusi asju luua.
Puidust varre otsas tera
lõhkus metsas puie keha,
rümbad vedas puidust regi
inimeste käte ligi.
Vaja sütt ja paberit,
viiulit ja klaverit;
lauad, toolid, toober, pits
hipsterile kikilips.
Võeti õisi, vilju, koori,
vanu puid ja võeti noori;
vaiku, pungi, oksi, lehti.
Puidust maailm valmis tehti.
Valitud said iluks aeda
kärpida ja muidu kaeda.
Puidu kasutegur suur,
mulda jääb vaid mädav juur.
Võetakse ka kahjurseened
puidu elulõpu meened.
Ülejäänd saab RMK,
siis saab lage sile maa.

Valgus tunneli lõpus

 Valgus tunneli lõpus
olevat vaid
sureva aju hallutsinatsioon.
Kuidas siis uuesti Maale toon
oma olemise?
Ehk see polegi kole,
kui lõpuks midagi pole?

Kuhugi ikkagi salvestub
inimese mateeria -
mulda,
ussikestesse,
või tuhana tuulte vedada,
kukkuda loksuvasse merre.

Kuhugi ikka salvestub
inimese vaim -
teistesse
ja asjadesse
või lõputult ringi käia,
andes geenid kellegi verre.

Suunatu suunamudimine

Suunamudija
pani üles selfi.
Üle maailma
ta pilti nähti.
Kuid puudus info,
ei selgitatud lahti,
mis suunas üldse
mudimine tehti?
Mis saab jälgijast,
kui suunda pole?
Mis saab jälgijast,
kes muditud pole?
Eks elus juhtub,
et selfihoos
ununeb suund,
kuid ilus on poos.
Piisavalt muditi
pildi toone,
kuid selgitused
jäid andmata loole.

Jälgija laigib,
kuid hing on vaevas,
suund on pime
kui öine taevas.
Eksinu otsib
netitähti.
Looduses olija
taevatähti.

Suunamudija
lihtsalt loodab,
et teda nähti. 

Eneseotsingud

Mõni inimene otsib terve elu
iseennast,
üles leidmata.
Minnes üha suureneb kihk -
kallim eluhinnast -
lõputult seilata!

Sest pimestatud uimas
ollakse kadunud, soojas ja kuivas.
Nirvaana ja illusioonid,
eneseleidmisekoolid:

saab juua õnnistund vett,
katsuda lausutud kive,
uinuda lõhnavas tossus -
nii muinasjutuline!
Inglid mõlemal õlal
laulmas mantrasalme,
sapsivad tiivalt sulgi
lendlema hingetalve.

Kaunis sulesajus
eneseabist saab raamat,
lugemisevalus
kantakse võidutiaarat

kuigi iseennast ei leitud.

Üha kaugeneb eneses kõik.
Universumis paisub ka tühjus,
algosakeste pidev sõit

toimub ikka üksteisest kaugemale!

Kas otsida ennast siis on nii vale?

Ilmselt mitte, kui kadunud oldi,
nüüd minna võiks metsa või sohu ja randa -
seal lahustub pimedus
ja näeb ennast endale anda.

Raha selle eest ei pea kandma
neile, kes ikka veel otsivad end
läbi viirukisuitsu
võõrast rahakotist. 

50 pruuni varjundit

 Astrilillad on kõik peenraveered,
märjad õied närtsinuna maas.
Jahedad ja niisked sügiskeeled
sorakile limpsivad nüüd maad.

Pruuniks muutub iga õis ja keha.
On õuntel põsed pruuniplekilised.
Pruuni puude lehtedeski näha.
Loodus pruuni täis eklektiliselt.

Igast värvist ükskord tekib pruun.
Saab pruuni segades kõik värvid kokku.
On suvevärvi mälestuseluul
pruuniks tehtud, kägardatud kokku.

Kastanid ja tammetõruläige,
muld ja kivid, puine metsapruun.
Tuul vaid pruuni vahel õhutäide,
50 pruuni suudlusvarju suul.

Teaduse tekitamine

 Joon
ja külmaks muutub tassis kohv.
Tool
ning akna all mu lemmikkoht.
Joon
ja kriips ja sodi sisse eksin,
loon
ma paberile teadusteksti -
koon
probleemi igas koekirjas,
toon
veel raamatuid, kus tarkust kirjas,
poon
ja pigistan sealt välja mõtteid,
kool
on õpetanud mulle võtteid.
Pool
on peagi valmis, veidi veel.
Vool
mu soontes, see on teaduskeel.

Okkaline

 Okas kurgus või okas hinges
peaks olema imeline!
Okastega ringi käia
on ilusalt turvaline.
Nii vägevalt kannab neid siil
ja graatsiliselt kibuvits,
kuused katavad röötsakil oksi
ja ohakal kaunis okkapits.
Okkad valusad kindlasti pole
kui katsuda serviti, lapiti.
Okkad looduse õnnistuseks
elava selga tapiti.
Okkad ei torka kuhugi auke
ei haava lendavat hingelindu,
nad veristavad vaid neid
kokkupuutepindu,
mis trügivad läbi elu ristipidi.

Mängud alkoholiga

 Alkoholi joomine näitab staatust.
Mittejoomine ei näita staatust.
Bling-bling.

Alkoholi joomine ei näita staatust.
Mittejoomine näitab staatust.
Kill-koll.

Üks teeb tähtsaks ja teine mitte.
Mõlemad panevad kaela ikke.

Õnnelilled

 Õnneks lilli!
Süles viidi.
Kingiks toodi
igatmoodi.
Õnneks viidi
õnneks lilli;
mitut moodi
värvitooni.
Õnne viidi
tuppa niigi,
õnnesoovi
salme loodi.
Õnnelilli,
paelasiidi,
õnnesoovi
kirjajooni.

Sünnipäevaks tütrele

 Kallis tütar!

Elu on rõõm ja elu on naer,
lainetel edasi seilav laev.
Lähevad aastad, kuid põnev on sõit,
saatku sind armastus, edu ja võit!
Soovin sul õnne, kallistan sind,
minu linalakk sinisilm.

Re-designed

Roomikutel eksavaator
arenduse generaator
lilledest ta sõidab üle
ragistades võtab tüve -
päisel päeval toimub nii
loodusele genotsiid.
Eile nägin kuldseid nuppe
rohus pikki kullerkuppe,
tõsteti nad pahupidi,
juured püsti ülespidi,
hunnikusse visati,
Eesti mulda lisati.
Hekseldati katki taimed.
Kuigi ma ei usu vaime,
tean, et nende kummitused
nutavad, kui šnautser kuseb.
Aretatud koerte piss
ongi just see ainus mis
katab arendatud ala
millel maja kõrval maja. 

Kirikindad

 Elu on kirju kui kirikindad,
mustrid loob sellest,
mida sa elad
ja  mida sa hingad.
Ja kõik mida hindad
saab kindasse kirja.
Iga päev
loome kindakirja.
Soojas käpikus
kindel on minna
maale või linna
pakase tundmatut teed.

Nostalgiahaiku

 Lapsepõlv möödus
T-150K
traktori istmel.

Looduse lõhnad

 Angervaksad lõhnavad,
kuid naaber praeb leiba.
Loodusetunnetust
ei suuda ma leida,
sest praeõli hais
hõljub ümber maja.
Pole miskit parata,
kui süüa on vaja.
On ajaloos varemgi
baasvajadused
matnud enda alla
looduse kavatsused.
Tirtsud tõmbavad poognat,
sirinat täis on õhtu,
kuid looduse lõhnu
naaber topib kõhtu.

Palju õnne, armas sõber!

 Palju õnne, armas sõber!
(Sellega nüüd riimub põder).
Tegelikult öelda soovin -
korras on mul vereproovid.
Olgu sulgi tervis, jõud,
köögis ainult puhtad nõud,
elu seikluslik ja põnev!
(Jälle riimub ainult põder).
Olgu naeru toovaid nalju,
õnne ikka palju-palju,
vaatan tordiküünlatulle,
laulan Happy birthday sulle.

Ülikooli lõpetajale

 Kriidinäpud pühi tahvlilappi,
aeg on ennast uhkelt lille lüüa,
tähistada lõppenud etappi,
õnnekarje vabadusse hüüda.
Läbi käidud hariduse teel
su elus oli kool. Nüüd elukool.
Ise tuleb teada, mis sa teed,
ei aita enam Tartu Ülikool.
Üles mäkke, kõrgemale veel!
Karjääriredelile pane pulgad.
Ela, koge, avastusi tee,
parem maksimum kui tühihulgad.
Ise ehitad ja ise valid,
kulbiga ei tarkust pähe panda,
sellega on koolimajas parim
klimbisuppi lastel ette anda.

Esimeseks sünnipäevaks

Lokilammas, naerupall
väike kaisupusa.
Iga päev meil sinuga
naeru täis on tuba.
Palju õnne, armsake!
Aastane sa juba.
Kallistame kõvasti
oma pesamuna. 

Õnnesoovitused

 Pojengid kiigutavad raskeid päid,
tuulesahin mööda latvu käib.
Just nüüd, kui suvelõhnu täis on aed
ongi kätte jõudnud taas see aeg
jalutada õite vahel ringi,
meenutada möödund aastaringi,
teha plaane, alustada uut,
korda saata paljugi veel suurt!
Jõuad palju, oled täitsa noor,
tugev, osav, vapper igal pool.
Raha, edu olgu sinuga,
tervis, rõõm ja ikka ilu ka,
õnn see toogu naeratusi näkku,
peeglist näed siis noort ja uhket täkku.

Kui värvid kaovad

 Sirgelt jooksvaid kraaviservi pole enam näha.
Lepatüved peitsid selle varju.
Ei ole sinna parata, ei ole miskit teha,
kas harjud sellega või siis ei harju.
On kraavist kadunud kõik pääsusilmad.
Saanud lagendikust mets ja metsast lank.
Päikseliselt helged olid kunagi siin ilmad,
nii hall nüüd lepasahinates kodukant.
Kui mingil hetkel inimene naaseb,
on meenutustes lapsepõlve lõhnad.
Muutustega ühes pettumuski kaasneb
ning vanad tunded jäävad temas tühjad.

Tallinn 07 - Pirita-Kose

LUGU 1

 Pirita-Kosel on rohekad laigud,
lillelõhnased magusad maigud.
Linnud ta okstel ja maas loomarajad,
 siilide urud ja sipelgamajad.
Vuliseb jõgi lilli täis rohus,
kividel hüpleb ja väänleb orus,
merre viib metsa ja aasade mõtted,
vesised piisad ja põhjasetted.

LUGU 2

Üks kiviraidur kivist majas
kividele ruumi vajas;
nii külvaski õue poolikuid töid -
kivikõvasid kivipäid.
Juhtus see kõik keset Tallinna linna.
Ükskõikselt mööda ei saa sellest minna -
teeserv ja mets täis kunstitegusid:
graniiti taotud poolikuid nägusid.

LUGU 3

Vaikivad varemed, prügile antud,
kaltse ja rehve ruumid täis kantud.
Taimed end juurisid hoonete peal.
Tuli neid põletas, aastas kord-paar.
Kord tulid sahad ja maa jäi lage.
Kõrgusid sarikad, siis pandi lage.
Valged X5'd ja elupuuhekid
katavad jäätmaa häbiplekid.

Pargis

 Mesised vahtrad ja kastanid valges
männitolmuses hommikukarges.
Kollased tulikad vastu sääri,
tüvesid, aeda, pargiteeääri.
Sõnajalg sammaldund kivirea kõrval.
Meelespeasinised ojanõlvad.
Puidust sillake viib üle vee,
päikesekiirtes sillerdav tee -
krudiseb kruus ja sõrmitseb tuul
noori lehti õitseval puul.
Läinud ja käinud siin korduvaid ringe,
häälestab park minu laulvat hinge.

Jaaniöö traditsioonid

 Mul jaanipäevast on suva.
Puuduvad helged emotsioonid.
Pühale ööle mõeldes
meenuvad vanad traditsioonid -
äädikane šašlõkk
ja umpa-muusika pargi laval,
kõik kohalikud tantsivad
ja tuiguvad üksteise najal.
Rahvast on joobes, on purjus,
alkohol, hõiked ja mõttetu möla.
Vastik ja haisev. Porine muru.
Iga aasta üks ja seesama:
juua on vaja ja röökida vaja,
vilkuvaid jubinaid kanda,
väike kaklus ning lastele jäätis
või suhkruvatt ette anda -
las koguvad mälestusi,
täna on eriline!
Tavalisel päeval
puudub ju segiminemine.
Nii rõkkabki rõõm ja südames pidu
heledal pööriööl.
Üksi keset metsikut loodust
tahan ma olla sel ööl -
sõnajalad sädelemas,
neilt mardikad lendamas õhku.
Vihmas ja udus, ritsikasuminas
hingata sisse öö lõhnu. 

Põhjamaa laulvad liivad

 Igal suvisel hommikul,
kui kuumusest virvendab õhk
ning hommikuudu piiskades
loksub randa vetikalõhn -
ma igatsen põhjamaa randu;
nende külmi tumedaid kive,
hõikavad merelinnud
tervituseks oma nime
ja päike vaikselt sillerdab
üle vetevälja,
laine heidab varvaste ümber
õhkõrna vahupärja.
Jämeda koega on kodumaa liiv;
jälgi jäetud sel' paljajalu.
Merekarpide lauluriimis
lebab linnusulgi ja ogakalu.
Kummine merehumuri tekk
katab luidete laugeid ääri,
õitseb merisinep,
liiv-vareskaer kriibib sääri.
Ma igatsen põhjamaa randu,
mille kohal ei sahise palmid.
Rändrahnudest pillutud liival
on põnevad laulusalmid.

Väärtus

 Kes oleks võinud arvata,
et minust saab kord
väärtuslik inimene?

Ma ei mäletagi,
miks mul väärtust ei antud,
kui anti eesnime?

Nii käisingi ringi
omamata väärtust,
olemata väärt.

Vaikselt näperdades
eluraamatu
näritud äärt.

Kuid millalgi järsku
tekkis mul väärtus,
tekkis hind.

Kuidas, ei tea,
kuid aastatega
õide lõi hing.

Aja jooksul
kallineb vein
ja koguneb tarkust,

ning kahju mul pole
jagada teistele
kuhjaga väärtust.

Surramurra teadus

 Kui mõtted saavad muuta tulevikku,
siis mis küll toimub meie kohtudes?
Mis juhtub minu mõtete ja jõuga?
Kelle naer su põselohkudes?
Vist põimuvad need kokku mõttevõrguks
ja ühe laul on teise mõtteviis.
Kõik minevik ja tulevik nii kohtub
ning küsimused jäävad õhku siis:
kelle mõtted juhivad planeeti?
Kas sinu saatus mõjutab ka mind?
Kas iga mõttega saan teisi muuta?
Kas mõttevõrku liitumise hind

ei ole mitte soolane?

Taaskasutus

 Me olevikus tulevikku loome
mineviku kärisenud servi
üha paigates,

vanad räbalad kapist välja toome
ning lipp lapi peal teeme sest miskit
ümber lõigates.

Vana materjal ja vanad töövõtted,
sekka uut ja nüüdiaegset veidi - 
ressursisäästlik.

Taaskasutuses ümber tehtud mõtted
hoiavad vanade vigade eest -
keskkonnapäästlik.

Koo ja sõlmi oma puretud võrku,
et heita see taas elumerre
saaki koguma.

Elu ei hällita heldinult nõrku;
nende katkised mõrrad voogudes
läevad kaduma.

Vulkaaniline saar

 Tatrapudrumäel on valge hapukooretipp,
selle kõrvalt aurab üha - küll on imelik!
Ilmselt on vulkaaniline, magma temas keeb;
siis kui purskab, tatart lendab, maa kõik väriseb.
Ketšuplaava katab nõlvad, värske salati,
idud põgenevad saarelt, nagu alati.
Taldrikul on serv ja selle all on pelgupaik -
idud kaovad sinna, kükitavad ja on vait.
Kotlet ei karda loodusraevu, värinaid ja tuld,
haarab kahvli, ronib mööda hapukoorelund,
kraatri lömmi vajutab ja päästab tatrasaare,
siis lendab üle salatiselt rohelise laane.
Superkangelane! Saarelt kadunud on surm,
päästetud on taldrik, iga tema kumer kurv.
Kahvliga kotlet näeb taevas leivast ufolaeva,
toimub kokkupõrge, pudi katab kogu taeva, ja...
"Hakka sööma, mis sa mängid?" ütleb hiiglane,
"niigi oled söögilaua taga viimane!"
Katastroofisaar on kohe ampsti minevik.
Idud pääsevad, kuid hiiglasel on tauniv pilk.

Pilveräbal

 Sõida ära, pilveräbal,
ava taevasina!
Juba näinud terve nädal
halli taevalina.
Mustreid lainetab ja voogab,
künnab, pöörab, kaevab,
pudistades pilvetükke
üle minu taeva.
Rahet tuleb neist ja lörtsi,
teraskülma vihma,
korraks kogub end ja hakkab,
jälle otsast pihta.
Sõida, pilveräbal, ära!
Järele vea narmad.
Päike kuivatab siis ära
sinust jäänud karmad.

Näsiniin

 Tema ilu on demonstreeritud
just nagu muuseumis -
"Eksponaati mitte katsuda!"
Kuid ei saa mööda astuda,
tahaks põlvili laskuda
ta lillaka õierüü ees,
mis kullase kulu
ja pruunide puude
tuhmil taustal
võrgutab pilke.
Vaadata seda ainiti distantsilt,
kuidas edevate okste vahel tantsib
putukaid.

Ma käisin su juures.

Ma käisin siin,
kaunis näsiniin. 

Retsept

 Inimeste elu oleks lihtsam,
kui nad julgeksid
rikkuda vaikust
sõnadega.
- omaette istumine ei muuda midagi -

Inimeste elu oleks lihtsam,
kui nad tasakesi
räägiksid,
ei karjuks.
- tüli tõmbab käima ebakindel ego -

Inimeste elu oleks lihtsam,
kui nad oleksid realistid,
ega kujutaks ette
olematut.
- fantaseeritud süžeed ei toimi reaalsuses -

Inimeste elu oleks lihtsam,
kui nad tugevdaksid
oma positsiooni
läbi eneseharimise.
- teise mustamine räägib rohkem mustajast -

Inimeste elu oleks lihtsam,
kui nad vahetevahel
paneksid jalga
teise kingad.
- nii saab teada, kuhu viivad võõrad teed -

Unistustes lendamine

Mõnikord on mõnus minna mõtterännakule,
võtta ette kõrgeid kaari riivav õhulend -
piirideta ajaruumi võimalustetaevas
 võidki leida unistamas sellel õhtul end.
 
Unistustes lennata võid sinna, kuhu soovid,
tuleviku ehituseks korjata ideid.
Saavutad kõik unelmad, kui sa ainult proovid,
kui sa oskad tahta, käia õigeid teid.

Unistustes lendamine paika seab kõik sihid; 
õhupallilend ta võlvil - maagiline retk.
Naerata, sest täna elad eilses unistuses.
Õnne, rõõmu, headust pakub olevikuhetk.

Kevadtulbid

Ukse taga sätin juukseid,
silun oma kleidivolte,
koputan. Sa avad ukse.
Annan kimbu kevadtulpe.
Palju õnne, kallis sõber!
Porivett veel õues voolab -
päikselised õnnesoovid
toogu hinge kevadsoojad. 

Talve viimane ohe

 Maa on krõbisev, kollane
jooksevad porised veed.
Urbadelt langeb tolmu.
Ära hõlmasid ava veel -
õhk veidi jahe ja vilu,
vihedast vilinast kantud,
kuid urbade kollane tolm
juba päikesekiirtele antud:
see sädeleb lenneldes ringi
kui kuldne keerutav pilv.
Urbade väikeseid õisi
kiigutab kevadelind.
Hingata sügavalt sisse,
lõhn on magus ja mahe.
Külmalt puudutab nägu
talve viimane ohe.

Lase lahti

 Andestada ja unustada
need inimesed ja teod.
Avada klammerduv keha,
lahti lasta ta peod.
Soovides teisele head
ja jättes hüvasti
vabaned millestki,
mis hoidis sind kõvasti,
sõi su toitu ja jooki,
hingas su hingatud õhku.
Las astub nüüd oma teele,
leiab päeva ja õhtu.
Siis oled vaba, nii vaba,
kui kaob ta klammerduv arm.
Juhul, kui leebus ei aita
tulebki olla karm.

Esmatutvused

 Kas inimest tundmata
võiks temast arvata
halba või head?
Teadmata, kõheldes
inimest koheldes
valima pead -
oma oleku.

Kas üldse ongi
su mõtete vangi
diagnoose vaja?
Saaks ju valida
vabaduse,
teise raja -
eemaldada eelarvamused,
stereotüübid,
arhetüübid,
mitte käänata,
õpiku järgi määrata
nagu taimeliike -
luubiga uurides teisi
loetleda okkaid ja õisi.

Jah, kuid mõnikord siiski
peale põgusat tutvust
hing jääb nii vilu.
Mõnikord siiski
peale põgusat tutvust
õitseb südames ilu.

Ja teinekord jällegi
kellegi juurest tulles
jääb sinu sees midagi pooleli...
pikalt kedrata,
üles harutada,
maha kirjutada.

Hiljem võib arvamus muutuda
või mitte.
On's siis sel tähtsust üleüldse,
kas meeldis ta sulle alguses
või mitte?

8. марта

Naistepäevaks

päästis ta oma armu valla

ja kirjutas kortermaja akende alla

punase aerosoolvärviga

valgele lumele:

Настя 8. марта♡

Seega armu lõppemist ilmselt ei ole karta.

 Ka naabrid on heldinud

ja üks vale Nastja,

olles kirjutist jälginud,

on samuti ekslikult õnnelik.

 Pärast õige Nastja ukse taha toodi

100 punast Keenias kasvatatud roosi.

Nii õitseb uhkelt

kirglik armastus.

Öö heinalakas

Heinakõrred torgivad,
aga see eriti ei sega.
Tahan nii väga
tunda selle lõhna
ja suviseid sahinaid.
sosinaid, kahinaid.
Need talletatud on heinalakka.
Olles siin tasa ja vakka
võib kuulda hiirte piiksumist,
nende tasast liikumist;
kärbes sumiseb,
sääsk piniseb
laskudes aegajalt taladele vaikima.

Siis kostab õuest,
kuis tirtsud niidavad udu
ja rääk räägib ühtsama lugu.
Loomad jooksevad oma radu,
 koer haukumas nende lõhnu.
Jahenevase õhku
laskub õhtu;
otsijad otsivad oma kõhtu
midagigi.

Sulgedes silmad, näen õue.
Heinatolm poeb põue.
ning üks suletuustakas kana
sel ööl
muneb lakaheintesse
sooja muna.
Triibulise kassi rõõmuks
on leitu leidja oma.
Muna saab maitsvaks sõõmuks.

Head sõbrapäeva!

 Sõbrapäev pole selleks,
et vehkides tootelinkidega
võistelda feisbuukis
mehe toodud kinkidega.
Kõike seda mõistes
ei näita sulle kinke ega
sahmi lillepiltidega.
Oma mõtetes
sind ehiksin ma lintidega
"Kallis sõber 2021".
Võiksin sotsiaalmeediat uputada
anonüümsete õnnesoovipiltidega
mitmesajale.
Aga sind ei saa ju lahjendada
1:100le.
Oled nii kallis!

Kevademahl

 Palja metsa vesises lörtsis seisan ja kuulen
kuis soojust metsa rüppe kannavad tuuled.
Suliseb puude südametes kevadmahl.
Noortel õhkõrn ja vanadel paakund nahk.
Tung taas ärgata, virguda pilvede poole,
venitab üha arme halli puukoorde,
soov pungadelt puistata talvesuik,
okstele lasta linnulaul ja ööhuik.
Mööda vesist metsa veel vuliseb tali,
tema mineku laul on voolav ja vali,
läheb ja heliseb, viisid viib mulda,
neid laule puud saavad endasse juua
ning kanda südames kõrgele üles;
suvel sahisevad need lehtede süles.

Päikesekillud

Päikese kullased kiired
külma õhu käes
jäätuvad jääpurikaisse.

Sädeledes siblivad jääs - 
vilguvad ja sätendavad,
naljatlevad, itsitavad.

Kuid purikas vaikselt sulab,
tilk-tilk,
jääb üha lühemaks terav tipp;

soojad kõdistavad päikesekillud
sulatilkadega porri pillub
soojendama imepisikesi
valgeid lumikellukesi.

Õnnitlus sõbrannale

 Palju õnne soovin sulle,
pole sa veel vana.
Basseinis keset vahumulle
võiks küll külitada.
Lõnga veel ei veereta,
otsid põnevusi,
vabalt jaksad teha
veidi kätekõverdusi,
satud veel ka ringi käima
palja kintsuga,
kuid mehed võiks küll olla
autoga ja lipsuga.

Kohe jõuan

 Olen sinu poole ma teel.
Pane tuli alla kohviveel.
Kaasa ostsin kartulisalati,
ja sefiiritordi, nagu alati.
Tulen su juurde, trepist üles,
vein on kaenlas ja lilled süles.
Soovin palju õnne ja head,
ole terve ja tubli, sest pead.

Kõnelused lepatriinuga

 Väike lepatriinu rohukõrrel,
tule roni minu käsivarrel.
Tahan paitada ma sinu täppe.
Kõndida võid mööda minu näppe.
Räägi mulle, kus sa oled käinud,
mida ringi lennates sa näinud?
Kus on sinu perekond ja kodu - 
kas seal mets või järv või põlluvagu?
Lepatriinu punatäpiline,
palun ära lendu sa veel mine.
Räägi mulle, kes on sinu sõbrad - 
liblikad või siilid, jänkud, põdrad?
Mida sõpradega koos te teete?
Kas sööte küpsiseid ja joote teed te?
Kas mängite ka peitust, keerukuju?
Kas mõnikord ka sul on jonnituju?
Mina jonnin küll, kui söök ei meeldi
või kui kukun, haiget teeb mul keegi.
Tea, puhuda võin sinu valu peale,
teha pai su väikesele peale.
Hakkabki sul kiire, tiivad avad.
Oma pihud taeva poole avan.
Tsau, lepatriinu, tule homme jälle,
siis lilleõielt võtan sind ma sülle!

Magus täheke

 Kas võiks sind, taevatäheke,
lakkuda vaid väheke?
Oled vist vaniljevahust,
suhkrust sädelev ja magus...
Jääksid alles, ära pelga,
näkitseks vaid veidi serva;
minna võiksid jälle siis
kõrgustesse tagasi.

Tallinn 06 - Lasnamäe

Mida inimesed Lasnamäelt otsivad?
Kihiti laotud paekivil
paneelmajade lõputud rivid.
Külmades tuulekoridorides
liiguvad tüli norides
umbkeelsed
võõramaameelsed.

Mida siit Lasnamäelt õieti otsida?
Klindi otsast vaatab ta merd.
Miljon ükssada viiskend
korteriakent vahivad seljas;
pime mägi on valgusenäljas -
põlegu tuled,
 öö las sureb.

Kas Lasnamäelt on üldse midagi leida?
Mööda teid, üle mitme silla
saab üha liikuda, tulla ja minna,
suduse õhtupäikese käes
õlledega kilekott käes,
põõsa alla
lasta vedelik valla.

Lasnamäelt otsides kas võiks leida
lilleõisi ja kirjusid liblikaid,
lõhnavat loodust ja punavaid maasikaid,
jäneseid, rebaseid, kitsi ja põtru,
laululinde, südamesõpru,
kes eksinud sinna
kivimäe linna?

Lasnamäelt kindlalt neid kõiki võib leida!!
Loomad jooksevad linna veertel,
laulud lendavad linnukeeltel,
mets hingab ohates värskust välja -
nii üle lageda rohevälja
toidavad väed
Lasnamäed,

kus sõbrakäed
sulle lehvitavad
hüvastijätuks.

Lasnamäe - nii vastuoluline
elukeskkonna sõimusõna.

Kaisuloomad

Mõmmi pani jalga uhked püksid,
pidulikud kingad - parem, vasak ka. 
Kaela ruudulise kikilipsu
kontrollis piiksunuppu salaja.

Hiiretüdruk - nõtke baleriin -
silus kauni roosa kleidi satse,
pähe sidus kaunist paelast lehvi;
ta öösel esitab balletitantse.

Öökull puistas peale hulga litreid,
värvis roosaks sulestiku kõik;
nüüd tema sädeluses jäljereale
järgneb roosa öine unehuik.

Pidulikult sõbrad valmis säätud,
tuduvoodis ootavad nad last -
ta tuleb, silmad väsind, ema süles,
voodisõbrad juba puudust tundsid tast.

Nüüd algab mõnus salajane pidu,
roosa teki alla tekib mänguurg.
Nad mööda voodit ringi mängitledes
peletavad kaugele ööund.

Hiir tantsib, piiksub mõmm ja huikab lind,
laps lalisedes pakub neile tekki,
lutti lutsutavad veidi ka veel siis
ning peagi tundvad maitsva une mekki.

Laanes

 Vanade kuuskede võimas vägi

kohiseb tipus kõrgel,
käbid kiikudes õlgel
võivad kaugusse näha;
ent krobeline keha
okkakleiti ihu peidab;
kuusk hiigelvarje heidab
peites metsavalguse,
päiksesärapalvuse.
Jänesekapsad siiski
püüavad valguspiiski,
helendab habras õis
ja selle kuma on täis
hämar pruun okkavaip,
sädelev kuusevaik,
seene triibumütsid,
nende samblased püksid.

Öine majakas

 Öösel ei näe lainte vahuseid harju.
Nii must on kõik ja jääb pimeda varju.
Kostub vaid loksuvat kivide lakkumist,
liivale kleepuva vahu nakkumist;
õhus on heljumas soolakristalle;
tunnen märga puitu ja adruvalle;
põhjamaa hõre külm kriibib põske,
romantiliselt niiske ja rõske.

Kaugel on vilkumas majakatuli,
väikeselt laiult merd mööda see tuli.
Võib-olla ta üksik, võib-olla ka mitte
seal laiu peal seadmas laevade sihte.
Võib-olla üks mees avameretuultes
elab seal majakavalgusepuutes,
mererohi ja kivid ta ukse ees,
akna taga vaid kajakad soolases vees.