Vana mehe aeg

Päevinäinud kattega diivanil

istub vanapapi.

Juba aastaid 30 möödas,

kui ostis selle sektsioonikapi.

"Täitsa korralik veel,"

mõtleb ja laualt luubi haarab,

vaikselt loeb, mis toimub ilmas,

ükshaaval lehe lehti keerab;

ninal tähtsalt prillid,

kristallkausis klaaskommid.

Üks magusalt sulab keelel.

Ajalehes lendavad pommid,

on avarii ja intervjuu,

ärimeeste kulutused,

värviline reklaam, koomiks,

anekdoot, kuulutused.

Loetut arutada ei saa,

vestluspartneriks teleekraan

see elab kapil oma elu,

kineskoobil laulab vene estraad.

Elutoas kõik esemed seisavad,

aeg nendel peatudes rahuneb.

Koos oma asjadega Elu-toas

vana mees muudkui vananeb.

Külmad varbad, villased sokid,

tuhvlid ja sinised pehmed dressid,

soe flanellsärk, nahkrihmaga käekell,

rannet vaadates küsib: "Miks läksid?

Millal kohtume taas?

On paar koi auku mu villases vestis.

Paar koi auku sinu kudumis,

su viimases soojas žestis."