Päkapikud salaja...

Kamin soojaks köetud juba,

ootmas päkapikke tuba.

Jõulusokid rivis rippu,

toimetavat päkapikku

silmanurgast piilub kass.

Ema sokis kohvitass.

Isa kink on kandiline,

ümbrispaber täpiline.

Lapsed saavad mänguasju,

kommi, pehmeid loomi kaissu.

Päkad ruttu ära läevad,

sest et lapsed neid kui näevad,

selga aevad sitse-satse,

habemesse teevad patse.

Roosa õnnitlus

Roosa kui õunapuuõite õrnus

ja loojuva päikese kuma,

kui muinasjutuprintsi suudlus

ja Barbie magamistuba;

roosa kui jaapani kirsiaed

ja mannavaht köögis potis

olgu su unistused ja aeg,

su vedelik rõõmukompotis.

Väike kuldne naeruingel

Üks väike kuldne ingel

teil tuli tooma naeru.

Nii tasa lendas ligi,

et kuulda oli vaevu.

Nüüd teie armas tuba

on kuldse rõõmu sees

ja piparkoogilõhnas

ingel soojendab varbaid piparmünditees.

Päkapikk tuisus

Taevas noorkuusirbiga

tuul pooleks lõikus pilvi,

et öö see oleks selgem.

Ja lumesajus silmi

lahti päkats hoida püüdis,

kui lumest läbi sõudis

see väike punamütsi mees.

Vaatas veidi kuud ja kuuski,

rebane ta jälgi nuuskis.

Laste juurde viis ta tee,

et kommid oleks sussi sees.

Langev lumehelves

Langev helves võib maanduda

kuusepuu lõhnaval okkal,

metskitse soojas karvas,

suitseva korstna veerel,

lapse ninal ja silmas,

kirikutorni tipul

ja libedal kiilasjääl,

jõululaternatel,

kõrgel-kõrgel mäel.

Pilvedelt langedes alla

helbeke ilma näeb,

ükskõik, kuhu ta maandub,

ükskõik, kuhu ta läeb.

Küünlaleek...

Tikutõmbe väävlilõhnas

sünnib kaunis küünlahelk,

arglikult ta ringi vaatab,

sinu pilgus tema pilk.

Pehmes valges parafiinis

soojad varjud seinale

joonistab ta leegikuma

ja siis hääbub vargsi, sala...

hõljub õhus lauluga

ja mulgikapsaauruga.

Novembriöö külmas

Ma saan teada, kui külm on õues,

alles siis kui lähen õue.

Novembriöö pimeduses võib loota,

et mu lugu ei lõpe loota.

Ette ei näe ja taha ei vaata;

olemas olevat ei saa muuta.

Tuleb vaid minna, teadmata kuhu.

Tuleb vaid olla pimedas öös.

Pimedas öös novembrikuus

sain teada, et õues on -6.

Killud tormis

Tormituul tantsis kord üle vee, ranna,

päästis vihmapiisadki valla.

Tõi rasket rõskust ja külma ilu,

sasiva käega kõrkjapäid silus.

Karge udu siis maalt merre vajus,

eksleva paadi lamp vilksatas sajus.

Kui elust on järgi vaid muret täis killud

võib-olla soolveega torm puhtaks need pillub.

Läbi kuuvalguse

Keset kastest heinamaad,

läbi niiske udu,

läbi sumeda kuuvalguse,

tunnen südames valu.

Kisendab hing...

sind või mind?

Tumedad pilved,

näotud ilmed

katmas on kuud.

Külm vaikne vihisev tuul.

Tahan jälle maale

Küntud mulla lõhn on põhjus,

miks linnade särast taas

tulen külade vahele -

tahan tunda oma maad.

Tahan rohukõrtega kriipida sääri,

kuuma päikest ihule vajan.

Tahan, et kuud ja taevatähti

ei varjutaks kõrged majad.

Võililledest punutud pärja

sean ehtima kuldset pead.

Paadisillal istun ja vaatan;

kuis traktor põllul vagusid veab.

Pimedas metsas

Pimedas metsas

mul saapas on pind.

Pimedas metsas

keegi jälitab mind.

Pimedas metsas

oksad kriibivad nägu.

Pimedas metsas

ei kuku kägu.

Pimedas metsas

põõsas hiilgavad silmad.

Pimedas metsas

on kõledad ilmad.

Pimedas metsas

kõrgel kollane kuu.

Pimedas metsas

mind hirmutab puu.

Pimedas metsas

kuskil raksatab oks.

Pimedas metsas

õhk udust on paks.

Pimedas metsas

ma jooksen ja kukun.

Pimedas metsas

ma lõplikult hukun.

Roosa taevaviiru mõtted

Roosasse õhtupäiksesse lendavaid

linde ei tohi püüda.

Oma mured ja valu neile

võid hoopis järele hüüda.

Roosasse pilvepatja siis linnud

need viivad ja lasevad lahti.

Seal olematuks kahanevad

kõik mured siis salamahti.

Roosa taevaviirg on harjunud

nägema mõtlikke silmi,

mis tahavad soovide täitumist näha

mitte unes, vaid ilmsi.

Seiskunud südamega maja

Punavad pihlapuud vaatavad tummalt

vanal katusel lesivat sammalt.

Aeg on käinud ja jätnud ta maha,

lenneldes silmapiiri taha.

Seisakut täis on külvatud maja.

Kellele teda enam vaja?

Pihlapuu nukralt veeretab marju

samblaselt katuselt räästa varju.

Vanad varemed

Sinakas kuuvalguses

tähti püüavad kuuskede tipud,

varjates endi vahel torne,

kus lehvinud lipud

ei ole enam sajandeid.

Keset varemeid kasvab malts.

On mõni puu ning põõsas,

prahti, prügi ja mingi kalts.

Oksad heidavad müürile varje

päikese ja kuuga.

Märjad ämblikuvõrgud kiiguvad

tasa tuulehooga.

Niiske sinakas udu

varemed endasse mässib.

Koha üksildast kurbust

endaga kaasas tassib.

Maha jäetud maja

Lumetuisus, härmasajus

vana maja seintelt tühjus

peegeldub ja maha vajub.

Helbeid tema peale kuhjub.

Lume sees üks jäljerada

vanast majast mööda tuleb,

lookleb õunapuude taga,

kuni sadu jäljed suleb.

Metsaloomad, värvulinnud

kolivad salaja sisse,

inimesed lahkunud on

ära linnatuledesse.

Vaba maa

Väike ja vaba õnnelik maa

on kasvanud läbi valu.

Siin on mõrvatud, minema viidud

võitlevaid noori ja vanu.

Siniste muinasmetsade süled

on varjanud näljaseid mehi.

Sillerdavate vete lained

on matnud surnute kehi.

Pilvitu taeva kõrgeid kaari

on riivanud lennuväed.

Mahedas tuules dünamiiti

on süüdanud kellegi käed.

Mustava mulla viljakas põu

on läbi imbunud verest.

Kuldne päike on mädandand laipu,

kel kuulihaav läbi kerest.

Vaikiv ja tõsine vaba rahvas

on näinud kodumaa surma,

orjana teeninud võõrast võimu,

tundnud piinade hurma.

Praegugi kõndides vabal maal

keset loodust või linnade melu,

meenub, et minu sammude all

ehk võetud on kellegi elu.

• • •

Kohustuslik isamaaline luuletus keskkooliaegadest.