Tõusva päikese roosas
justkui imelises proosas
näivad ilusad paneelist rõduderead
teretamas hommikuid nii halvas kui heas.
Rõduplaadid samad, aknad mitte,
need kaootiliselt laotud rõdude ette,
igaüks oma käega,
oma pilgu, jõu ja väega.
Veel uinuvas magalarajoonis
kaugel äärelinna tsoonis,
kivist linna veerel,
need rõduklaasid on koidu peegel.
Nii vaikne, et kuulda on värvi koorumist,
tuvide sulesahinal õhu pooldumist.
Nukker ja tühi see ilu,
justkui surm, kuid siiski elu.
Hoovis käivitub esimene auto,
haisev heitgaas kaunilt keerleb üles,
keerleb ja tantsib tõusva päikese süles,
nii karge ja külm.
Hetk hiljem paugub prügikastikaas
ja mehe räbaldund kotti rändab taaraklaas.
Päike pole enam roosa.
Majadest lahkuv sigin-sagin
paneb maskid ette,
koju jätab vead,
jätab värvi koorima rõdude read,
jätab mõttetult need seisma tühjas õues,
hoidma toatemperatuuri oma kivises põues.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar