Mehed poes

Kassapidaja Sergei

poes tegi õhtul oma tööd

kui dressipükstes-nahkjopes mees

enne sulgemist, vastu ööd

kassalindile asetas plastmasspange,

roosalillelise,

2 pudelit toiduõli

ja liitrise majoneesi.

Selline oli õhtune Kiviõli.

Klient ei tundnud imelikult end

või häbi,

kui Sergei tema kauba

piiksutas läbi.

Mõlemad võtsid oma elu tõsiselt!

Sergei hallid želeetatud juuksed

ja kenasti pügatud hõbedane habe

sundisid mind vajutama

"hea teenindus".

Lahkusin, nätsupakk taskus.

Isesulguvad uksed jäid selja taha.

Lahkusin lootes, et Sergei saab nüüd lisaraha

ning sõites minema veel mõtlesin,

et üks mees sammub läbi pimeda Kiviõli

ja kodus üks naine kiidab meest,

et see tõi pangega majoneesi ja toiduõli.

Porolaev

Naabrimees parketil tegi väikse tango,

hän joi olut, siis 2 ja 3 ja 4.

Läänemeri üha kiikus rütmiliselt

taktimõõduks hoidis  täpselt 4/4:

aeglane-aeglane-kiire-kiire-aeglane,

kiikus meri, kui naabrimehe õllesilmis

ühest naisest käte vahel tundus saavat kaks

just nagu unelmate mängufilmis.

Naaber katsos pilguga, puhus meelitusi kõrva.

naist surus aina tangovõttesse.

Mees pakkus rakkaust ja paljon kukkia

ning naine hetkeks vajus mõttesse...

kuid siis sõnas: "Ei taha kukki-kanu!"

Naabrimehel tühjaks jäi näkipüügivõrk.

Merel meel jäi haigeks, süda merehaigeks,

tuia-tuia, piku seinu, jalust nõrk

läks valas karaokemikrofoni arvamuse,

sõnad ekraanil kiirelt jooksid ära eest,

"No mitä v*** v**n naiset..." mörises nii kaunilt,

ka viis ei segan'd vana meremeest.

Kompenseeriv kommipakk

Nii nagu uppuja haaras õlekõrrest,

haaras ta kummikommipakist,

haaras ainult silmadega.

Pakk seisis riiulis, mida tahtis.

Müüjatädi teisega rääkis,

jutustas midagi leti taga;

külmikud surisesid;

muidu oli vaikne, oli vaga.

Ta teadis, see pakk on kogu õnn,

plaaster hingevalule.

Värvilised ümmargused pallid

suhkrut puistaksid ilmatajule.

Välismaakeelne nimi,

mis ei tähenda midagi

oli nii kirju ja ilus...

Ja mis sest, et ei mõista ridagi,

ta ikkagi kujutas elavalt ette,

ta unistas kummikutes ja sallis,

et kui kommipaki saaks kätte,

siis imetleks igat kommipalli.

Ükshaaval vaataks ja imetleks,

enne, kui pistaks suhu.

Siis sulataks igat ampsu

võimalikult kaua...

sest võimalikult kaua

oleks vaja magusa kestmist

ja täpselt sama kaua

oleks vaja värvilist uskumist,

et maailm on siiski ilus ja hea.

See kommipakk on nii tähtis!

Kuid jällegi makaroni, leiva ja piima kõrvalt

selleks ei jätkunud rahatähti

ega olnud ka kodust luba.

Kodus ootas vaid tume tuba

ja apaatsed täiskasvanud inimvared.

Kommipakiga seda taluda oleks ju parem

ning rõõmsam oleks meelel

kui suhkrust armastus

värviliselt ja kaua

sulaks tema keelel.

Tuvi-tädi

Tädil luitunud oli mantel

ja sama hall, kui lörtsisadu.

Kilenutsakus saiaviilud,

tallas igapäevaseid radu;

jalgu lohistades läks. Siis seisis.

Käte värisedes saia mudis.

Taevast alla tõi tuvipilve,

kes siblis saiapudis.

Suled haisvad, sorgus ja märjad,

nõudlikud linnud sõid puhtaks tee,

viimased kübemed jätsid maha

kiviplaatide vahele.

Tädil luitunud oli mantel

ja sama hall, kui lörtsine ilm.

Elujoonte ja kortsude alt

udust ilma vaatas udune silm.

Kilenutsakut mudis taskus,

jalgu lohistas koduteel.

Tuvid läinud. Maas suled ja väljaheited

ära nokitud kivisel kõnniteel.