Verejanu

Kollastes helkurvestides

turskete meeste rivi

jälle rühib ehasse minna,

läbi rinnuni rohu

seljas pikad püssid

südames ei kanna vimma,

põues põnevus ja janu,

taskus veidi mehejooki.

Jutukõmin tallub rada,

ees ähib koer kui rongivedur

elevusest ilane;

öölinnu huiked selja taga.

Tumedad kuusikutukad

ja laiad lehised laaned -

mätastega tikitud soomaad,

ristikasuminas heinamaad,

niisked risused võsad,

saatke välja oma loomad!

Andke külma püssi ette kuuma verd!

Öö minoor

Tuhmis õhtusumedas 

kaigub tšellopoogna tõmme;

kurvas noodis nii palju moskiitosid, 

õhk on suminast must.

Üle vainu tuleb mees, 

hambust sülitab rohukõrre;

nüüd orelid mängivad süngelt; 

kaabu serva all pilk kannab saladust.

Re-minooris ärevus tuleb, siis läheb 

koos villase pintsaku seljaga.

Hunt longib läbi moskiitoparve 

lagedale kuu poole ulguma

ja sel hetkel öö neelab viimased värvid, 

maalib maailma musta-valgega.

Mehe piibutubaka kirbe lehk 

hundi karvus läeb öhe hulkuma.