Me kohtumine oli nii ootamatu,
kogemata, juhuslikult, ettearvamatu.
Melus kätlesime teisi inimesi:
„Tere, tere! Kuis läheb? Kuidas käib käsi?“
Järsku nägin sind. Kustus valgus, jäi kõik vakka.
Kell seiskus. Melu kadus eesriide takka.
Imestusest praokile jäid mu huuled.
Juukseid lennutasid su toodud kauged tuuled.
Tardunult puurib sinu silmi mu pilk.
Näen – nendes on alles me minevik.
Miljoneid pilte sekundis loob
see tardunud teine dimensioon.
Ma tean. Sa tead. Me teame. Oli nii.
Oli armastus südames. Pidi alati.
Seisan, imestusest prokile jäid mu huuled.
Sina mõtteis neilt olnud suudlusi tunned.
Pöördun ja lähen. Melu ellu ärkab.
Kell tiksub. Kas minu puudumist märkad?
Oma elust?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar