Aeg käib aegluubis;
käib ringi köögis lauakellal.
Vaatasin, minutid vaikselt kulgevad
ja tunniseier seisab neljal.
Mu ees on ploomipiltidega vakstu,
istun akna juures laua taga.
Tunnen, et pole ärkvel,
samas ka ei maga.
Puidust aknaraamid ka väsinud;
näinud kogu selle maja aega.
Laua taga istudes
nende vahelt näeb aeda.
Täna on see udune ja raagus.
Tuult puhub prao vahelt,
lehvitab heegelpitsiga kardinat,
jahedalt puudutab kuumi tasse.
Koerad on maalitud ühele,
teisel kirjas doonorile tänu.
Vaatan ploomipiltidega vakstut,
katsun doonoritassil kuumi sõnu:
„Elu läheb edasi!“
Muigan ja näen, et lauakellal
tunniseier seisab ikka neljal,
kuigi õues on nii pime.
„No võta siit nüüd kartuliputru
ja näe, siin on soolaliha.
Kohe toon hapukurki ka,
sel aastal sai teha,
sest saak oli rikkalik.
Söö. Söö.
Siis räägid. Siis kuulan.
Enne söö. Kui tuleb öö
siis panin juba puhta voodipesu
ja pehme sulepadja
taha tuppa voodile.
Seda on heaks uneks vaja.
Tunne end kui kodus,
sest see on vanaema maja.
Söö, laps, ja pea meeles,
et elu alati läeb edasi.
No nii. Siin on siis leiba ja… sedasi!“
Ta paneb leiva lauale,
istub, ja joob oma kohvi.
Söön vaikides.
Ja aeg käib aegluubis.
Käib aeglaselt kuubis.
Nii turvaliselt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar