Mööda põllu serva kulgev kraav
leotab pajuvõsa juuri.
Ujutab värvilisi lehti,
väiksemaid ja suuri.
Öö hakul viimases punases kiires
nõiakatlana keedab udu.
Ajab üle kallaste
oma niiske hõljuva pudru.
Vaikselt ja hääletult,
õrnalt ja kergelt
mõõdab meetreid põllu peal.
Üle mustade väljade
liigub ja hõljub,
sest peab, sest peab.
Nii tasa roomab, sest peab.
Katkematult voolab, sest peab.
On sund,
on tung,
on õhtutund.
Kuukiirtes sünnib öökülm,
sirutab jäiseid käsi.
Udupiisad kristallideks muudab.
Helisevad tasakesi.
Langevad valge kihina
mustale mullale.
Maanduvad kadunuks sulama
kraavivee pinnale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar