Must muld omaenese ihuga
toidab põues võbisevad seemneid,
ta soontes voolav lumesula
joodab elujanuseid idukeermeid.
Vappub ringutades unine maa
kui tema sees tärkamas uus elu,
tuul puhub leebelt pinnale
mis keset magusat sünnitusvalu
lööb värvides õitsele põllud ja aasad,
rohetama rohumaad ja puud,
miljonid tuksed põksuvad südames
teel taevasinale andma suud.
Päike ihule poetab kulda,
armuloitse laulab lindudehääl,
noodid veerõngastena värelevad
õhkõrnal rabedaks suvalal jääl,
linnutiibadelt pudiseb põhjamaa paele
kaugelt toodud liivateri,
lõunamaa vürtsidest lõhnavaid sulgi
taas lainetel loksutab külm Läänemeri,
ja loobib need kallast ehtima keena -
palju õnne, sünnimaa!
Oled me meresoolane kilu,
musta leiva künnimaa.