See on talve puhastav kargus,
mis aeglaselt, kuid sihikindlalt
levib üle maa
pannes selle vaikima.
Seisak puhastab kõik suvekuudel
tekkinud tunded suudeldud suudel,
nii koormavalt pöörased ja tulised,
armunud, janused, kirglikud, suvised.
Väsinud kired nüüd seiskuvad talves.
Mäletades suve saab pisarast helves,
see lendleb külmas tühjas vaikuses,
nutt kaenlas hääletult kaikudes.
