Ma ei taha istuda nurgas,
kuni mõistan, mis olen teinud.
Ma isegi ei tea, mida olen teinud?
Kuid võtan omaks, mis peab.
Jah, olen tüütu, mul on vead,
mul on pahandused ja rumalus.
Nüüd tuleb anda lubadus:
Luban, et olen edaspidi tasem,
et mängides ei tee häält
ja kui tekib oma arvamus,
hammaste taga hoian keelt.
Luban, et kuulan alati sõna,
täidan käske, nutu neelan alla,
ei koperda jalus, ei päri
ja öösel ei pissi alla.
Loodan, et meeldin siis teile
ja väärin armastust.
Luban, et lubadusi täidan.
Vaikselt palun vabandust.
Lubate mul kaduda teise tuppa
ja süüdistada kõiges iseend.
Päevast päeva kordub kõik
ning minu elu lend
kärbitud tiivul lonkab
maadligi madalamal kui muru,
haavad ja kärnad seljas,
nii katkine, nii puru.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar