Ja mis siis?

Värske kevadtuul nii korraks riivas minu juukseid.

Magus toomingate lõhn ta puudutusest maha jäi.

Pea laiali ja mõtted puha lennus

igatsus su järgi minu osaks sai.

Nii igas päevas, igas hetkes püsis ootus

magus toomingate lõhn mu juustes hõljus siis.

Paitas hinge, kui silmist kadus lootus;

kui mu armastusele vastasid: „Ja mis siis?“