Hingepuu

Tahan punuda meile pesa

järgnedes südametuksele,

valeva toomepuu võrasse

oma hingepuuokstele.

Su mesiste meelitusega

saaks pesa kokku liimida,

selle kohale puukoore sisse

me nimetähed kriipida.

Siis turteltuvi sulgedega

pehmeks vooderdaksin seest,

kaks tuvimuna pesa rüpes

üks naise, teine mehe eest.

Sitked oksad kodu kaitseks

kokku köidaks tihedalt

ja kui keegi mööda satuks

meie pesa lähedalt

siis imal lõhn ta uimastaks,

saaks õnnemürgituse meel,

sest õitseb armastus kui tooming

soojal südakevadel,

tema hapraid õielehti,

tuul oma õrna pihuga,

puistab meie eluteele

valge pruudiloorina.

* * *

Ma tahtsin sulle öelda väga palju,

sada sõna olid järjekorras peas…

Vaatan sinu silmist oma peegelpilti,

tummalt seisan, sõnad luku taga reas.

Ei näegi mõtet praotada ma huuli,

paitada sind oma õrna häälega.

Küllap mäletad sa ise sama hästi,

kui ükskord maalt ma linna sõitsin häälega

ja tead su autos olnud imalat aroomi,

vaniljelõhna-uimas veeres meie tee,

raadios parasjagu lauldi armastusest

kui küsisid: „Kuidas siis elame?“

Tookord me ütlesime tuhat sõna,

akna taga jooksid mööda miljon puud;

loojuv päike mängis silmaiiristes

kui pehmelt suudlesid mu ehmund suud.

Oleks tahtnud sulle öelda – mulle meeldis!

Su kare lõug ja ja veidi tubakane mekk.

Valgustriibus sädelesid tolmuterad,

aegluubis lennutas neid seisma jäänud hetk…

nii maagiliselt kaunis justkui haldjaorus;

mu hingevärin, sinu värisevad käed,

tundsid tungi minna veelgi kaugemale,

ületada jõed ja vallutada mäed.

Ja siis… mis juhtus siis on nüüdseks möödas ammu.

Vaikus tardub, jääbki meie vahel rippu.

Sõnad ütlemata, neelatud on alla.

Bensiini valan olnule, sa tõmbad tikku…

Ja sompus sügisesse mattubki see suvi.

Ei lenda mälestused õrnal linnuteel,

ei kanna südames neid valge turteltuvi -

kosmoseprahis liikumas on need

Musta Augu poole.