Siniliiliaõitetesse takerdund
läbipaistev kilekott,
meduusina taevas hõljunud
maailma näinud kott;
alguses pandi tema sisse
soe rasvane lihapirukas,
sööja tühja koti põlgas;
see kõnniteelt tõusis, end sirutas
ja saiapuru põues hoides
piruett pirueti järel
maandus maanteepiirde taga
siniliiliamerel.
Nüüd vanatädil tööd on teha
oma väiksel peenramaal -
jupike musta mulda
korteriaknast meetrike kaugemal.
Upakile kõplab korra
ja nopib kilekoti tasku,
peenrakivid säädab sirgu
et märgataks! Et maha ei laskuks
lillesinisele sülg,
ei praht. Et poleks koerapost.
Akna all habrastes õites sahistab
autosudune lohutus.
Picture from https://www.ncscooper.com/