Öösel ei näe lainte vahuseid harju.
Nii must on kõik ja jääb pimeda varju.
Kostub vaid loksuvat kivide lakkumist,
liivale kleepuva vahu nakkumist;
õhus on heljumas soolakristalle;
tunnen märga puitu ja adruvalle;
põhjamaa hõre külm kriibib põske,
romantiliselt niiske ja rõske.
Kaugel on vilkumas majakatuli,
väikeselt laiult merd mööda see tuli.
Võib-olla ta üksik, võib-olla ka mitte
seal laiu peal seadmas laevade sihte.
Võib-olla üks mees avameretuultes
elab seal majakavalgusepuutes,
mererohi ja kivid ta ukse ees,
akna taga vaid kajakad soolases vees.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar