Kevademahl

Vesises lörtsis seisan ja kuulen,
soojust metsade rüppe kannavad tuuled.
Puude südameis suliseb mahl.
Noortel õhkõrn, vanadel paakunud nahk.
Tung taas ärgata, virguda pilvede poole,
venitab arme halli puukoorde,
soov pungadelt puistata talvesuik,
okstel' laotada linnulaul, öine huik.
Mööda vesist metsa veel vuliseb tali,
tema mineku laul on voolav ja vali,
läheb, heliseb, viisid viib mulda,
neid laule puud saavad endasse juua
kanda südames kõrgele üles;
sahisevad siis laulud
suvelehtede süles.