Vesises lörtsis seisan ja kuulen
kuis soojust metsa rüppe kannavad tuuled.
Suliseb puude südameis kevademahl.
Noortel õhkõrn, vanadel paakunud nahk.
Tung taas ärgata, virguda pilvede poole,
venitab arme halli puukoorde,
soov pungadelt puistata talvesuik,
okstele lasta linnulaul ja öine huik.
Mööda vesist metsa veel vuliseb tali,
tema mineku laul on voolav ja vali,
läheb, heliseb, viisid viib mulda,
neid laule puud saavad endasse juua
kanda südames kõrgele üles;
sahisevad siis laulud
suvelehtede süles.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar