Vesises lörtsis seisan ja kuulen,
metsarüppe soojust kannavad tuuled.
Puude südameis suliseb mahl.
Noortel õhkõrn, vanadel paakunud nahk.
Tung taas ärgata, virguda pilvede poole,
venitab arme halli puukoorde,
soov pungadelt puistata talvesuik,
okstel' laotada linnulaul, öine huik.
Mööda vesist metsa veel vuliseb tali,
tema mineku laul on voolav ja vali,
läheb ja heliseb, viisid viib mulda,
neid laule puud saavad endasse juua
kanda südames kõrgele üles;
sosinal laulud sahisevad
suvelehtede õõtsuvas süles.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar