Eneseotsingud

Mõni inimene otsib terve elu
iseennast,
üles leidmata.
Minnes üha suureneb kihk -
kallim eluhinnast -
lõputult seilata!

Sest pimestatud uimas
ollakse kadunud, soojas ja kuivas.
Nirvaana ja illusioonid,
eneseleidmisekoolid:

saab juua õnnistund vett,
katsuda lausutud kive,
uinuda lõhnavas tossus -
nii muinasjutuline!
Inglid mõlemal õlal
laulmas mantrasalme,
sapsivad tiivalt sulgi
lendlema hingetalve.

Kaunis sulesajus
eneseabist saab raamat,
lugemisevalus
kantakse võidutiaarat

kuigi iseennast ei leitud.

Üha kaugeneb eneses kõik.
Universumis paisub ka tühjus,
algosakeste pidev sõit

toimub ikka üksteisest kaugemale!

Kas otsida ennast siis on nii vale?

Ilmselt mitte, kui kadunud oldi,
nüüd minna võiks metsa või sohu ja randa -
seal lahustub pimedus
ja näeb ennast endale anda.

Raha selle eest ei pea kandma
neile, kes ikka veel otsivad end
läbi viirukisuitsu
võõrast rahakotist.