Igal suvisel hommikul,
kui kuumusest virvendab õhk
ning hommikuudu piiskades
loksub randa vetikalõhn -
ma igatsen põhjamaa randu;
nende külmi tumedaid kive,
hõikavad merelinnud
tervituseks oma nime
ja päike vaikselt sillerdab
üle vetevälja,
laine heidab varvaste ümber
õhkõrna vahupärja.
Jämeda koega on kodumaa liiv;
jälgi jäetud sel' paljajalu.
Merekarpide lauluriimis
lebab linnusulgi ja ogakalu.
Kummine merehumuri tekk
katab luidete laugeid ääri,
õitseb merisinep,
liiv-vareskaer kriibib sääri.
Ma igatsen põhjamaa randu,
mille kohal ei sahise palmid.
Rändrahnudest pillutud liival
on põnevad laulusalmid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar