Öö heinalakas

Heinakõrred torgivad,
aga see eriti ei sega.
Tahan nii väga
tunda selle lõhna
ja suviseid sahinaid.
sosinaid, kahinaid.
Need talletatud on heinalakka.
Olles siin tasa ja vakka
võib kuulda hiirte piiksumist,
nende tasast liikumist;
kärbes sumiseb,
sääsk piniseb
laskudes aegajalt taladele vaikima.

Siis kostab õuest,
kuis tirtsud niidavad udu
ja rääk räägib ühtsama lugu.
Loomad jooksevad oma radu,
 koer haukumas nende lõhnu.
Jahenevase õhku
laskub õhtu;
otsijad otsivad oma kõhtu
midagigi.

Sulgedes silmad, näen õue.
Heinatolm poeb põue.
ning üks suletuustakas kana
sel ööl
muneb lakaheintesse
sooja muna.
Triibulise kassi rõõmuks
on leitu leidja oma.
Muna saab maitsvaks sõõmuks.