Kinnised inimesed

 Sõber on mul kinnine ja hästi ma ei tea
mis tegelikult mõtleb vaagib otsustab ta pea.
Naaber on mul kinnine, paar sugulast on ka,
tuttavaidki kinniseid - neist aru ma ei saa.
Kinni olles miski ei saa kuskilt läbi käia,
sisse läeb kuid teiselt poolt ei tule üldse välja.
Tõde neis on kinni saja luku-riivi taga
võti alla neelatud, on tõde vait ja vaga.
Ümbritseb neid eksitav ja pehme mannavaht,
suhtlejate suid ja silmi täidab mannapraht.
Katsun läbi sumbata sest võltsist naeru udust
mitte käia ümber, minna otse läbi pudrust.
Kinnised need läevad aga ääri-veeri pidi,
käivad ümber, käivad mööda, hiilivad maadligi.
Mõistata, mis seest on kibe, siiruviiruline,
väljast aga pimestavalt kullakarvaline?
Jah, kinni hoidev inimene ongi mugulsibul
kel olulisest rääkides on jala all vaid pidur;
räägib üha ilmast, tühja-tähja kuhjab jalgu,
ebamäärakolas koperdan ma tasa-targu.
Kas kinnisus on voorus? Eks ta sedagi ju võib,
kuid selgusetus sogas hääbub kinnistelgi võim -
muuta elu, tuua ilma armastust ja helgust,
sest muutus vajab arusaamist, vajab tõde, selgust.