Vulkaaniline saar

 Tatrapudrumäel on valge hapukooretipp,
selle kõrvalt aurab üha - küll on imelik!
Ilmselt on vulkaaniline, magma temas keeb;
siis kui purskab, tatart lendab, maa kõik väriseb.
Ketšuplaava katab nõlvad, värske salati,
idud põgenevad saarelt, nagu alati.
Taldrikul on serv ja selle all on pelgupaik -
idud kaovad sinna, kükitavad ja on vait.
Kotlet ei karda loodusraevu, värinaid ja tuld,
haarab kahvli, ronib mööda hapukoorelund,
kraatri lömmi vajutab ja päästab tatrasaare,
siis lendab üle salatiselt rohelise laane.
Superkangelane! Saarelt kadunud on surm,
päästetud on taldrik, iga tema kumer kurv.
Kahvliga kotlet näeb taevas leivast ufolaeva,
toimub kokkupõrge, pudi katab kogu taeva, ja...
"Hakka sööma, mis sa mängid?" ütleb hiiglane,
"niigi oled söögilaua taga viimane!"
Katastroofisaar on kohe ampsti minevik.
Idud pääsevad, kuid hiiglasel on tauniv pilk.