Orjarahva needus

On kilomeetreid pinnast läbi imbund karjetest,

vaevatud karjetest „Andke raha, andke raha!“

Need appihüüded siia külmale maale

ammu surnud on ning maetud sügavale maha;

siiski sirutavad mullast üles kõrge taeva poole

raskete käppadega vajutavad elusad vastu muru;

orjaikkeist vaevatud surnud sõrmede vahelt

pudiseb vaklasid, musta vaesust, liivapuru

ning väsimatult sadu aastaid vaikselt magamata

„Andke raha, andke raha,“ kõmiseb me maa hääl,

mantrat kajab paeklibune musta mulla põu,

virvendavad sooälved, laukad, järveveed

ja sõnumit taevakõrgusesse viivad metsaaurud

ning kraaksatavad ronkadegi luised nokad

kuni vaevatute järeltulijad ka käivad ringi

silmis pinnud ja kurgus kibedad kuuseokkad…

Nad nõuavad vaid raha: „Andke raha, andke raha!“

neil muinasjutud kurvad on ja sünge laululaad,

pilk ebausaldav, soontes va orjaveri voolab,

esivanemate sajatus nii levib mööda isamaad,

ihaldades naabri vara, sülg lendab võõra poole,

kadedate sõnadega salvab teisi ussikeel,

rasked tantsusammud täistallal lohisevad edasi

mööda kummelitest rohtund esivanemate teed.

Haiku närvihaigest

Mu hingekeeltel

rocki mängid ja röögid,

näol higipiisad.

Tallinn 05 - Õismäe

Pidi olema õis

aga on lihtne kivine ring,

suutmatu õide puhkeda,

tardunud surnud ring.

Pidi olema mägi,

aga on sile kivine maa,

mida mööda sõitvad trollid 

saavad lillenimesid lugeda.

Õielt õiele vuravad üha,
koguvad kobaras inimesi
tundlad kõiguvad rõõmsalt tuules,
kui lillepeatustes seisab mesi.
Sumiseb mootor ja viliseb laul
liikudes mööda nõiaringi,
et inimesed ei kulutaks ära
oma kalleid linnakingi.

Kesk ringi vetikane veesilm

väreleb-vaatab päevast päeva

kuis inimeste eluring

käib ta ümber päripäeva,

lohistades kilest kotte,
näpus järeltulevaid põlvi,

või lükates neid vankritega
mööda tiigi nõlvi.

Koolilapsed tarkust veavad

ühele - teisele poole vett,
ranitsad tulvil infot,
nutitelefon hoiab kätt;

käivad pingilistujaist mööda,
läbi sihvkakoorte, pilk löödud maha;
pingil õllepudeleid tühjendades
 elutargad koguvad taararaha.

Öö hakul Õismäe vesises silmas 

peegelduvad akendetuled.
Tuvid huikavad pööningutel,
ja vaid nende hallid suled
lendavad uinunud lille kohal,
lendavad kajaka kõlavas naerus,
õhtuhämarast nii saab must,
saab sama pime kui sügavas kaevus.
Nuppu ei sulge kivine õis
ei puhka koos teistega närbunud lill,
eemalt valgustab tema ihu
särav ja sädelev ema Tallinn.
Öövaikuses kajab betoonist seintel
kauge soolase mere kahin,
kajab üksiku tiigi südameni
magejärve vaba vaikne sahin.

Uneingel

Punu mind oma mõtteisse,

mu suhkruvatised naervad sõnad;

mu silmades säravad vääriskivid

kustutavad su karmavõlad

ja siis sa oled vaba, su hing nii vaba;

lihtsalt maitse mu maasikamekki;

sind omada ei soovi, ole vaba,

kuid mässi mind enda sooja tekki,

oma voodis hoia mind tasa,

tunne, kuis süda puhkeb õide,

unne vajuda üksteise vastas
nii rahulik on, nii õige;

punu unenägudesse mu naer,
mu suhkruvatiselt pehme hääl,
praksudes paranevad su mõrad,
soojenevad külmast kanged käed.

Ideaalne!

Kõik naised unistustes näevad end kamina ees

veinipokaaliga istumas,

imalalt romantiline armastusromaan

lahtiselt põlvedel tukkumas;

pilk aknast on välja suunatud,

seal külmas tuul painutab paljaid leppi;

need hallilt elavad hallis udus

vintskelt tantsivad koltunud murul balletti -

ikka vasakule ja paremale kallutades

vileda vihisemise saatel,

piisad langevad konfjettidena lavale

ja õige tasastel häältel

koputavad aknale saateks kauneid rütme;

unistustetoas selle akna all ootab vann

täis kosutavalt kuuma auravat vett,

millel roosikroonlehtede parv

õõtsub lõhnavatel vahupilvedel;

vanni ääres põlevad valged küünlad...

Kõik naised igatsevad seda!

Ega tunne süüd nad…

vaid lisaks veel juurde juustukandiku ja puuviljad!

Mõtete ohjamine

On mõttelõngad kui ämblikuniidid,

nii haprad ja kerged katkema,

mänglevalt puntrasse sõlmudes

kauniks palmikuks pidid põimuma,

kuid elukeerises lappama läks nende mäng,

jäi järgi vaid rahutult põksuv pusa,

sõlm-sõlmes iseendasse takerdunud

udusuliselt pehme mõttepesa;

hapraid kiude õrnalt harutades

läbi pihkude jookseb iga niit,

pehme siidina nahal voolates

harfikeelena võngub neist tasast viit.

Kui mõttelõngad taas sõlmedest vabad,

korralikult keritud vihid on reas,

siis võluohjad neist keerutan teha

ja kinnitan päitsetel' hobuse peas.

Me lähme, me lähme...

Sürr

Tumepruunil sektsioonikapil

heegeldatud liniku peal

keraamiliste kujukeste

külmad portselanist pead

Mona Lisa ja deemoni moodi

irvitavad värviliselt;

rippus sõnajalalehed

postamendil kiiguvad närviliselt.

Paneelist seintel kajab

seierite lõputu ringkäik,

malmradikate soojusel

tolmu lennutab õhu tühikäik;

õige tasa ebemed langevad

diivanikatte peale,

selle narmad tolmu puistavad

vaibale kootud vagude reale.

Pleekinud tapeedilt maha

lohiseb päevavalguslaik,

libiseb aknast välja

ja ta viimane peatuspaik

on tulpidega kardina serval,

ajast nätsutatud kangakiul.

Hämarduvad varjud

portselankujude näol

aga hõõgpirnid on veel kustu

kollase kellukakupli sees;

vaid kuldsete kapinuppude peegeldus

särab külmade pirnide klaasidel.

Tuulest viidud

Mulle meeldib see tuul,

mis mõistuse viib,

suhkrumagusa parfüümina

aegruumist saabuv iil...

...kõigepealt uimastab,

seejärel suleb silmalaud...

mulle meeldib see tuul,

mille sisse ma kaon.

Ma ei kuule ta tulekut,

vaid juuksed lendlevad näos,

kananahk käsivartel

uimastavas unenäos

ma olen tuulest viidud

ja ma ootan tuult,

hingan ta soojust sisse

see minu avatud huult

kuivatab praguliseks,

peast puhub mõtted.

Mulle meeldib see tuul,

tema alatud võtted.

Öömaagia valvur

Kuuvalguses hauguvad koerad,

üksik on saabuva lume lõhn.

Kauguses tasa müriseb maantee,

muidu vaikne on pime õhk.

Külmas aurab vaid haugatus, soe,

soojad on käpad jäätunud poril.

Koerad valvates jooksevad tuttavat ringi,

kaasa lohiseb kahvatu kuuvalgusvari;

selle kiirte helesinises kumas

säravad härmased rohutututid,

taevasõel puistab soovidetolmu,

langevate tähtede kaarjad jutid

maha sadades toovad rahu,

jääõhus langedes toovad maagiat,

öövalguses puudutades maad

õnnistavad soovitolmu saajat.

Mõni koer vahest haugatab öhe,

võlumaailmas õiglust on täis ta rind;

külm tuleb ja lõhnab kargelt,

jääkristallides heliseb maapind.

Valus sinu valus

Ma ei ole enam jalus.

Sinu valus olla oli valus;

sinu raske maailm -

raske seal oli maa, sombune ilm;

ja elu seisak, vahepeatus

lõpuks polnud vahel toimuv peatus

vaid igavene tardunud seis,

sul iga ukse taga oli sein.

Ütlesid, et oled lihtsalt tundlik

ja mina olin kaastundlik.

Tegelikult sinu sassis elus

sa ise endal ei luband olla elus.

Mu südamemassaaž ei mõju,

su süda ei tuksu, ei tööta aju.

Seepärast enam ei ole ma jalus,

üksi pead valutama oma valus,

üksi murefantaasia põllumaal,

enesetapuadraga künda saad

viljakal pinnasel haavavagusid,

tundmata tühjast tööst tulnud valusaid pragusid

oma pihkudes.

Sügisekõdu

Sõnajalgade varjus

muld oli külm ja rõske,

pinnas metsosjade vahel

sügise-sadudest raske.

Jahedalt auras õhk,

maa õgis langenud lehti,

hõljus kõdune lehk,

kui huumust juurde tehti.

Niiskust kõikjale jagus,

imbus puutüvede sisse,

seened tilkusid piisku

puukoore haavadesse.

Aeg surus elu maha,

ja lõpuks kõik roheline

oma kehaga juuri toites

oli iseenda taastulemine.

Linnalompide kevadhaiku

Keset porivett

talvised suitsukonid

näevad kevadet.

Nõuanne :)

Ära iial lase teisel arvata,

et tema väärtus ajas on langenud,

sinu silmis ta on langenud

sinu skaalal sinu lati alla

...kui see pole tõsi...

sest siis ta annab alla

ja sa kolinaga alla

kukud ise tema skaalal.

Siis ongi kõik!

Kui see pole sulle võit

on see igal juhul kaotus.

Auto muretsemine

Ükskord ma mõtlesin, et muretsen endale auto!

Siis aktiivselt muretsesin kohe viis kuud jutti.

Kahjuks siiski ei ilmunud selle ajaga

mu ukse taha mitte ainsatki autojuppi.

Isegi mitte üht veljepolti.

Isegi mitte Opeli.

Ometigi eeskujulikult ma korraldasin

terve murede seebiooperi.

Tule nüüd taevas appi!

Koolist välja visatud

Tühjaks jääb see koolimaja

ja põrandatel kulund linoleum

praguneb nüüd vaikuses edasi.

Tühjuse muuseum,

kus viimane ukselukustuse kaja

tunde, päevi, kuid - üha põrkub edasi...

ikka edasi...
mööda tube, mööda seinu...

See ei vaiki eal.

Kuid pisaraid ei ole vaja; pole vaja leinu.

Las sügis nutab ise, ulub nurga peal,

kraabib oma piiskadega koolimaja,
peksab padukana katuse peal.

Las sügis piilub sisse akendest,

ja vaatab väsinud loppis mööblit klassides - 

seal ikka veel põrkub lukustuse kaja,

seal koolikellad peatanud on aja,

seal täna ega iial pole enam vaja

pesta käsi ega vahetada jalanõud.

Mõnikord elu kindlalt ei lähegi edasi!

Mõnikord kaovad võimalused ja kaob jõud.

Tühja klassi katab tolm ning vaikib tundikutse.

Õpikud riiulis igavesti magavad koos majaga

ja õpetaja kontsaklõbin ning ta elukutse

siit majast nüüdsest kadunud ja seda pole vaja ka,

sest see läks, lapsed taga hanerivis hoidmas käest.

Nüüd tühi on ja pime, lapsi enam pole.

Ühel pedagoogilaual siiani lebab joonistus,

värviline, proportsioonitu kuid armas ja nii tore;

sellel on üritatud kõigest väest

joonistada longus leinakaski koolimaja hoovis.

 • • •

Inspiratsiooniks - Tallinna Merekalda Kooli sulgemine

Soe sõna

Soojus on nimisõna,

miski, mida kaasas kannad,

koju viid või kellelegi annad.

Soojus on tegusõna,

kui sind hoitakse või hoiad ise

 ja naeratus toob lume sulamise.

Soojus on omadussõna,

kui kamina ees sokkides on jalad,

magusa kakao sisse upuvad kõik jamad.

Juhusepiltide võrgustik

Mina siin niisama kividega mere ääres

juhuslikult tegin täismeigis selfi,

juhuslikult uue kleidiga

selfi tegin seksika ja šefi.

Ok, nali!

Tegelikult mu koer pildistas mind

juhuslikult.

Pohmakas

Oksendan salaja liblikaid

maja nurga taga;

mul on eilsest armupohmakas.

Olen veidi sassis ja kohmakas

ega saa mõnda aega süüa vist,

sest süda ei lõpeta pööritamist.

Proovin siis vaikselt lebada

ja ühe ibumetini neelan.

Tuimestatult saan rahus edasi elada

kogemata seda, mida keelan.

Peale vihma

Kui vihmasadu oli lõppenud,

tilkusid kuuseokkad tema järgi.

Üks vanamutt küttis sauna;

soe toss ei kuivatanud vihma jälgi,

suits korstnast niisama roomas maha

ja maadligi piku niiskeid naate,

kuuseokstega tüvest üles ronis

ja paiskus sealt igasse ilmakaarde.

Nii lõhnaski vaikselt muti hoovis

soe ja vettinud suitsuvärskus.

Muti hoovis vananev vanamutt

rätt kaenlas sauna poole astus,

jalge all vingerdasid vihmaussid

ja katki plõksusid tigude kojad.

Sauna samblased räästad tilkusid veidi;

loiku kokku voolasid vihmaojad.

Puhtaks pestud punasõstrad -

peegeldasid õhtust vaikuseheli.

Kuudist paistis koera käpp ja nina,

söögikausis lainetas mage meri.

Hästi korraks mutt nägi ka päikest,

see oranžilt kumas üheks viivuks.

Saunauks vajus kinni. Koer end sügas.

Tossulõhn venis taevasse õhtutriibuks.

Sügisõunte haiku

Käed külmetavad

toppides taskutesse

ussitand õunu.

Niitmine

Veidi leitsakust on longus

tumeroheline aas.

Traktor niidab tema elu.

Lebab vaaludena maas

peagi kogu õiteväli

ning punajalgsed toonekured

tähtsalt jalutavad ringi,

pikad nokad, valged suled,

kaunid graatsilised saatjad

on nad niidukile,

kuumast virvendavas õhus

põksuvale põrinale.

Peagi leitsakus on longus

kogu rohuväli.

Eile õitses veel nii kaunilt.

Täna on see läbi.

Kured plaksutavad nokki

kui traktor peatub metsaveerel;

mees sööb kivil lihaleiba

ja hapupiimalonks ta keelel

paneb armastama suve,

armastama oma tööd,

veidi paneb haigutama

ja järgi laskma püksivööd.

Tallinn 04 - Pirita rand

Minu Pirita on minu,

eriti tuulevaiksel ööl,

kui vesi voolab kaldasse

laisalt nagu plastiliin

ja päevast jahtunud on maha

tolmpeenikene rannaliiv.

Öised lained siiski soojad.

Ümber varvaste end voolivad.

Uusi kivikesi, karbikesi

randa tuua proovivad.

Sealsamas soolniiskes õhus

männid higistavad vaiku.

Puude tummine lõhn katab vee,

silitades valguselaiku,

mille meri korjas üle lahe,

kus särab pidulikult Vanalinn

mis iialgi ei maga.

Kuid Pirita on vaga.

Ainult muul kahisedes lõigub vett.

Klamber

Klamber-inimene tahab end klammerdada su külge

väites, et tal on sind vaja

ja sul on teda väga vaja

ja ta fikseerib ära kõik su tulud

ja palju sul seda millele kulub

ja kellega suhtled ning miks sa suhtled,

kuidas sa suhtled ja kuna sa suhtled?

Ning siis saad sa rida etteheiteid,

et su sõbrad on need, kes nad on,

põhjusi, miks ta ise parem on.

Ta teeb kõik, et unustaksid, mida võiksid suuta.

Tahab sind  tühikäigul zombiks muuta,

suutmatuks tippe vallutada,

suutmatuks olla vaba,

suutmatuks hakkama saada,

suutmatuks naeratada.

Tema hinges valitseb Keskaeg

kui maailmas on Ärkamise Aeg

ning sinul on viimane aeg

liikuda!

Tallinn 03 - Lauluväljak

Puhkaval lauluväljakul juuakse õlut

ja lavatreppidele jäetakse taara.

Laulupeoni aega on aastat paar,

seni peab eestlane hakkama saama

juues meelelahutust tühja kaare all,

tõtt vahtides pronksist Ernesaksaga;

roniks nõlvast üles lauluisa juurde,

aga tuletorn on kustund ega jaksa ka.

Meri siin laulukaare taga seisma jäi,

keegi peatas ta,

kallas veest jagu sai,

kaldast algas maa.

Sadama laevaviled ja õhtupäiksekiired

virelema panevad merelahe.

Väljaku väravad kriuksuvad lainetemühas;

ilm on leige ja tuul on jahe.

Isamaa ilu hoieldes

otsa saab jook ja eestlase peas

ümisevad ringi isamaalised laulud,

sõnad peaaegu on meeles, noodid reas.

Kaunimad laulud pühendan sul' koduteel,

vanematest armastatud kallis kodumaa!

Su puhkavat pinda praegu soojendab

õllesummer, kassinäitus ja Lady Gaga.

Millalgi taevasse tõuseb taas tugev lauluhääl

kaare alt sadadest suudest;

saja südame põhjast, vaimustuseväel,

kõrgemale tuletornist ja puudest.

Ja täpselt sama moodi nagu täna

siis õitseb ristik ja värisevad haavad.

Veidi valutavad siis kõigi eestlaste

igavikulised soolased haavad.

• • •

Kasutatud ridu lauludest: "Ärkamise aeg"; "Isamaa ilu hoieldes"; "Kaunimad laulud"; "Sind surmani".

Passivahetus

Postkastist leidsin sinu ajalehed

ja kraanikausist musta kohvitassi.

Kas nüüd ongi nii, et sinu nime pärast

ära vahetama pean ma oma passi?

Tallinn 02 - Linnahall

Raske ja hall

vastu maad surutud betoonilahmakas.

Lai, hiiglaslik, nurgeline, kohmakas,

trepid jooksevad üle turja,

astmeid saadab kildudeks purunenud lampide rivi

ja rivis rohtuv tänavaplaadikivi

jookseb samuti kaasa, edasi,

ikka üles, ikka üles!

Sealt näeb sadamat ja Soome laevu,

üle lahe teletorni puude süles.

Kuulen kajakate naeru

kui aerosoolikihi alla

vaikselt mattub kogu hall,

mattub kogu Linnahall,

muutudes Linnakirjuks,

mida laastab korrosioon,

seened, samblad, huligaanid,

meretuuled, meresool,

tilgatuks kuivand rahakraanid.

Tallinn 01 - Balti Jaam

Balti Jaamast hakkavad hargnema kõik metallrööpateed

igas suunas, mööda Eestit laiali ja kaugemale veel.

Oh, kui põnev! Sinna imelisse tsentraaljaama

pean ma kohe päris kindlasti saama!

Ühel päeval tsuhh-tsuhh ja läbilõikav vile,

rong lähenebki Balti Jaama perroonile.

Aknast mööduvad nii koledad tehasehooned,

vaatan nõutult selle ehitusrisu poole,

kuid ma tean, et kohe tuleb Balti Jaam

ning seal kõiki ilma imesid näha ma saan -

seega, tehaste pilt ei heiduta mind,

ootust täis rind,

uudishimust vaevatud hing.

Veidi heidutab hoopis jaamas inimeste arv.

Kõik teavad, kuhu tormata!

Neil on nii kiire, et tuviparv

jääb oma saiapuruste varvastega kõigile jalgu

ning tiivatuuletormis linnud tõusevad lendu

jälgima inimvoolu kulgu

kõrgele jaamakatusele.

"Lähen siis otse," jõuan suvalisele otsusele.

Astudes haistan imalat keeva õli lehka.

Esialgu ei saa ma saladusele pihta,

kuid siis selgub, et müüakse tšeburekke.

Ristin koheselt toiduõli haisulekke

Balti Jaama tunnuslõhnaks!

Kõnnin läbi klaasustega jaamahoone

kus leti ees trügib mutt, lärmakas ja hoogne,

taob mind küünarnukiga;

kõrval letis tädi peseb lapiga

kõiki müüdavaid lihatükke

ja tundub, et roiskuva liha puhastuslapitükke

on ta lõiganud oma pidžaamast.

Hakkan saama traumat Balti Jaamast,

see kasvab kergeks okserefleksiks.

Astun välja ja et ma ära ei eksiks

tuvastan - vasakul on trammipeatus.

Seal kolisevad-kilisevad nr 2 ja 1

ning peatuse tagant putkast saab osta lilli.

Ostabki tsellofaanis kimbu üks,

et siis sõites Kopli trammiga ringi

saaks kaunite õitega lehvitada tuult.

Lillelõhna on vaja, on vaja värskust uut,

sest pagasina iga tramm veab kaasa

prügistes kottides kleepuvat taarat;

haisev ühistransport on hotelliks neile,

kelle eluraamat

ei sisalda ühtegi aadressi,

ega taskud ühegi riigi passi.

Paremal tuvastan sini-valged trollid.

mis vilistavad teistmoodi kui trammid

ja see on mingil moel väga meeldiv

ja äge.

Vaatan ning kuulan veidi veelgi,

siis laskun tunnelitrepi astmetele

leides end peagi sõidutee alt,

kus 10 inimest küsivad raha.

Kes istub, kes laulab, kel on koer;

kellel karp, kellel müts asetatud maha.

Jõudes teisele poole teed

heidan pilgu selja taha

selle ime poole nimega Balti Jaam.

Toibunud veidi kultuurišokist,

rutakaid järeldusi teha nüüd saan -

olen kindel, et baltas, 100m eemal vanalinnast

uriin ja tšeburekikeeduõli

on läbi imbunud igast betoonist,

igast asfaltist ja maapinnast.

Apelsinikarva õhtutaevas

Apelsinikarva õhtutaevas

on koguaeg olnud selline -

ka seal, kus pole troopilisi kauneid puid

ega värvilisi linde teda tervitamas

vaid külmad põhjamaatundrad

lagedalt oranžis kumas vaikimas.

Putukaparved ta värvis sumisevad

ja vaiksemaks muutub kogu ilm.

Tema taga kõnnib pime öö,

kõnnib ilmarahu valvav silm.

Sünged lõputud kuusemetsad,

küll ei neela iialgi õhtu värve

ja taevas neid loobib kõrvale,

loobib peegelsiledasse järve

ning metsa all elav elu

ei teagi õhtutaeva olemasolust

ega eriti üldse mingist valgusest

teavad vaid hämaraelust.

Oranži niidina voolavad siiski kõik jõed,

apelsiniks saavad korraks lumeväljad,

korraks katsuvad tema tooni

kõik püstitatud katuseharjad

ja losside tornid ja mägede tipud

ning niigi kuldsed liivaväljad -

kuivalt ja kuumalt need jahtuvad.

Sood niiskust auravad oranžilt, märjalt.

 

Apelsinikarva õhtutaevas

On koguaeg olnud selline -

ka siis, kui maakera peeti lapikuks,

peeti kuubikuks, plaadiks, silindriks.

Tõusev õhtu kõiki neid kujundeid

ikka värvis apelsiniks.

Arvati, mis iganes arvati,

õhtutaevas on samaks jääda suutnud,

hoolimata, et filosoofid, leiutajad, teadlased

on pidevalt seletusi muutnud.

Õhtutaevas oli sama enne Kristust

ja peale Kristust ka samaks jäi,

tema tähti ja numbreid ei tunne

ega tea kes on Kristus ning mis tast sai.

Apelsinikarva õhtutaevas

On koguaeg olnud selline -

on näinud riigipiiride ringitõstmisi juba sadu kordi,

on näinud erinevaid majandussuundi, kaost ja maailmakordi.

Miljonites pisarates on peegeldunud,

temalt on palutud imet ja jumalaid.

Õhtu on keemia ja füüsika -

palveid ei tunne, oranžiks värvib rumalaid.

Taevas on lihtne, ta lihtsalt peegeldab apelsini.

Armunud suudlevad tema valguses.

Õhtu on igaõhtuselt kohal

uute elude alguses

ning juhtub, et vahest on ta hoopiski ka kellegi viimane pilk,

apelsinikarva õhtutaevas mõnikord on kellegi igavik.

Mõnele on ta kutse koju

või igatsus kaugetele radadele,

mõnikord äratus, mõnikord uni,

lõpuks ja alguseks sündmustejadadele.

Õhtul on hakatud minema ja tagasi jõutud.

Oranž on olnud tihti uus mõte.

Ta on olnud paljude otsuste põhjus,

Kaunis on temast iga võte,

on kaunis ta igas pintslitõmbes.

Õhtutaevas katkematult lendleb,

kogu Maakera lugu tundes.

Pööningukassid

Kassipojad arglikult ronivad

lakaredelist alla.

Esimest korda, uudishimulikult

tee viib kaugele pesast välja.

Lähevad õue nüüd mängima

oma üheksa eluga.

Varem mängisid tolmand hämaruses,

pudelite, kaltsude ja nööriga.

Laes rippuvate ürtide lõhnas

vana riidekirstu taga

varem lõppeski nende maailm.

Nüüd hiilivad rohkemat avastama.

Esimest korda vihmapiisad

maanduvad puhtaks lakutud karval,

siiani vihm vaid trummeldanud

pööningukatuse harjal.

Ema nurruvalt kutsub lauta,

konservikarbis aurab soe piim.

Võõras majas on lehmad, kärbsed ja kanad.

Esialgu veidi nad pelgavad siin.

Asjade saatused

Kõigil on erinevad saatused,

näiteks üks hakklihamasin

sammaldub metsas kuuskede all,

samas kui teine hakklihamasin

ühe vanamehe köögis veel tükeldab sigu.

Tundub - inimkond teeb jätkuvalt vigu

loodusressursse üleliia võttes

ja keskkonna mittehoidmise mõttes.

Imeliku tuju sõit

Linnud sooja raibet nokkisid sõiduteel.

Imelikult nukraks muutus mu meel

kui sõitsin mööda selle looma elu lõpust.

Kiirus oli õige, sõit sujuv ja lõpuks

tuli ka raadiost vastava tuju laul.

Ilm oli samuti sombune.

Minevikulõhnad

Möödas on need ajad

kui igal dressipüksil oli oma teksatagi

ja igal teksatagil lõhnas oma Denim Black

või Old Spice.

Nüüd saame hakkama me selletagi,

et mööda keha liibuks võrgust valge särk;

sest möödas on need ajad

kui igas sandaalis oli oma spordisokk

ning kutil seljas välja venind pusa,

ja teist kutti tabas kadedusešokk,

et kulund kiri sõbra luitund rõival ütles „USA“.

Seda kandis kunagi üks kantrilauljast rekkamees

kuid nüüd selga pani idariigi noor,

diskol dressikas nii popp, oli kõige kõvem mees

tibid vaatama jäid seda igal pool.

Eluring

Kevadpõllul voolavates sulavetes

vabaneb jää vangistavatest kätest

kõrs.

Ta on juba koltunud surnuks.

Ei fotosünteesi.

Ei söö teda keegi.

Nüüd, vabanenuna

saab ta hakata õigesti surema,

ei kõigu vilisevas tuules

vaid saab hakata kõdunema

viljakaks kodumaa mullaks;

meie mustaks kullaks;

trikoloori keskmise triibuna

lehvida tornis meie üle.

Head mehed :)

Mereuduses linnas

fooride taga

seisavad tulpidega mehed,

vaatavad ülekäigurada.

Õhk on rõske ja jahe;

põhjahingus vargsi vaga

valgub üle Soome lahe

laiali me linna.

Nüüd üle tee saab minna,

nüüd tuli roheline on;

paberis roosad tulbid;

kõik muu on hall...

välja arvatud vastu tuleva mehe tulbid, mis on kollased.

♥

Täiuslikkuse otsinguil

Kui mitu puuda soola

olen endast välja nutnud

põsed soolvees kipitamas?

Kui palju olen õmblusringis

sõbrannadega käinud

hingelappe kokku klapitamas

kenaks lapitekiks?

Enne kui taipasin:

Gustaf võib olla Rootsi kunn

ja minu pärast poldi poeg võib olla seib,

hõbetaldrikutel nimetu gurmee

või toika otsas lõkke kohal leib –

Täiuslik on kõik!

Täiuslikud on mu inimesed.

Täiuslikud on mu naised ja mu mehed,

mu tulemised ja mu minemised.

Täiuslik on lihtsalt kogu elu.

Kes ei usu, peab veel natukene vigastama

oma Archilleuse kõõlust,

ning siis ringi longates

sõnnikuhargiga loopima

sitta kanti sitta välja oma peast.

8. märts

Mis see naistepäev ikka on…

Kiirelt bensukast läbi ja külmutatud lilled kaenla haarata

pluss pakk komme

mis on letile kõige lähemal,

lilled närtsivad küll juba homme

aga võib-olla mitte

kui neile piisavalt klassikalist muusikat lasta.

Pole end mõtet häirida lasta,

et naistele meeldib surnud taimi

lõikuda, sättida ja kasta,

ning leotada vaasivees –

neil on vaja mingit tegevust käele.

Varem või hiljem lilled lähevad, varred ees

prügimäele.

Kokkuhoid

Ütles, et "Hoiame kokku!"

Olin õhinal valmis haarama käest,

jagama vara ja toetuseks õlga.

Tema oma raha hoopis pani käest:

"Ei anna kellelegi, muidu jäävad võlga..."

pobises ning peitis kõik sukasäärde

ning osa madratsi alla,

poest suurt ei ostnud, kuskil ei käinud,

kogus varandust võtmiseks mulla alla.

Minust jäi üksi ta kokku hoidma.

Läksin, tegin, sõin, ostsin, nägin, tundsin;

laotasin laiali enda südame ja vara,

laotasin mööda käidud elurada.

Ei saaks öelda, et hoidsin kokku raha

või ennast

või üldse midagi.

Eelistasin lihtsalt kokku hoida.

Lihtsalt hoida.

Inimesi.

"Emme,"

"Emme, su söögid on kõige paremad!"

"Emme, joonistasin sulle kullast kleidi

ja kollased juuksed ja punase suu."

"Emme, olen sinu moodi õige veidi,

mul on ju ka sinised silmad!"

"Emme, sina kammid paremini."

"Emme, aita mind, särk on sassis,

on kogemata valepidi."

"Emme, onju Maa sees on magnet?"

"Emme, kuidas sa alati kõike tead?"

"Emme, ma tahan oma sendid sulle anda,

võta vastu, sa pead."

"Emme, onju mina kinkisin sulle selle kivi."

"Emme, las mu kaisuloom valvab sinu und."

"Emme, luba, et jõulude aeg

sajab õues palju lund!"

"Emme, loeme täna seda juttu."

"Emme, sa oled minu oma!"

"Emme, kui suureks kasvan, siis elame koos.

Ehitan maja, kus sul on oma tuba."

Elu eesmärgid

Inimesed on sündinud siia ilma

kogema lähedust teiste inimestega

või pildistama Instagrammi smuutisid;

vahel ma ei mäletagi, millal sa muutusid

kodukootud smuutifotograafiks.

Olen löödud pahviks.

Nii ilusad smuutid!

Mehed poes

Kassapidaja Sergei

poes tegi õhtul oma tööd

kui dressipükstes-nahkjopes mees

enne sulgemist, vastu ööd

kassalindile asetas plastmasspange,

roosalillelise,

2 pudelit toiduõli

ja liitrise majoneesi.

Selline oli õhtune Kiviõli.

Klient ei tundnud imelikult end

või häbi,

kui Sergei tema kauba

piiksutas läbi.

Mõlemad võtsid oma elu tõsiselt!

Sergei hallid želeetatud juuksed

ja kenasti pügatud hõbedane habe

sundisid mind vajutama

"hea teenindus".

Lahkusin, nätsupakk taskus.

Isesulguvad uksed jäid selja taha.

Lahkusin lootes, et Sergei saab nüüd lisaraha

ning sõites minema veel mõtlesin,

et üks mees sammub läbi pimeda Kiviõli

ja kodus üks naine kiidab meest,

et see tõi pangega majoneesi ja toiduõli.

Porolaev

Naabrimees parketil tegi väikse tango,

hän joi olut, siis 2 ja 3 ja 4.

Läänemeri üha kiikus rütmiliselt

taktimõõduks hoidis  täpselt 4/4:

aeglane-aeglane-kiire-kiire-aeglane,

kiikus meri, kui naabrimehe õllesilmis

ühest naisest käte vahel tundus saavat kaks

just nagu unelmate mängufilmis.

Naaber katsos pilguga, puhus meelitusi kõrva.

naist surus aina tangovõttesse.

Mees pakkus rakkaust ja paljon kukkia

ning naine hetkeks vajus mõttesse...

kuid siis sõnas: "Ei taha kukki-kanu!"

Naabrimehel tühjaks jäi näkipüügivõrk.

Merel meel jäi haigeks, süda merehaigeks,

tuia-tuia, piku seinu, jalust nõrk

läks valas karaokemikrofoni arvamuse,

sõnad ekraanil kiirelt jooksid ära eest,

"No mitä v*** v**n naiset..." mörises nii kaunilt,

ka viis ei segan'd vana meremeest.

Kompenseeriv kommipakk

Nii nagu uppuja haaras õlekõrrest,

haaras ta kummikommipakist,

haaras ainult silmadega.

Pakk seisis riiulis, mida tahtis.

Müüjatädi teisega rääkis,

jutustas midagi leti taga;

külmikud surisesid;

muidu oli vaikne, oli vaga.

Ta teadis, see pakk on kogu õnn,

plaaster hingevalule.

Värvilised ümmargused pallid

suhkrut puistaksid ilmatajule.

Välismaakeelne nimi,

mis ei tähenda midagi

oli nii kirju ja ilus...

Ja mis sest, et ei mõista ridagi,

ta ikkagi kujutas elavalt ette,

ta unistas kummikutes ja sallis,

et kui kommipaki saaks kätte,

siis imetleks igat kommipalli.

Ükshaaval vaataks ja imetleks,

enne, kui pistaks suhu.

Siis sulataks igat ampsu

võimalikult kaua...

sest võimalikult kaua

oleks vaja magusa kestmist

ja täpselt sama kaua

oleks vaja värvilist uskumist,

et maailm on siiski ilus ja hea.

See kommipakk on nii tähtis!

Kuid jällegi makaroni, leiva ja piima kõrvalt

selleks ei jätkunud rahatähti

ega olnud ka kodust luba.

Kodus ootas vaid tume tuba

ja apaatsed täiskasvanud inimvared.

Kommipakiga seda taluda oleks ju parem

ning rõõmsam oleks meelel

kui suhkrust armastus

värviliselt ja kaua

sulaks tema keelel.

Tuvi-tädi

Tädil luitunud oli mantel

ja sama hall, kui lörtsisadu.

Kilenutsakus saiaviilud,

tallas igapäevaseid radu;

jalgu lohistades läks. Siis seisis.

Käte värisedes saia mudis.

Taevast alla tõi tuvipilve,

kes siblis saiapudis.

Suled haisvad, sorgus ja märjad,

nõudlikud linnud sõid puhtaks tee,

viimased kübemed jätsid maha

kiviplaatide vahele.

Tädil luitunud oli mantel

ja sama hall, kui lörtsine ilm.

Elujoonte ja kortsude alt

udust ilma vaatas udune silm.

Kilenutsakut mudis taskus,

jalgu lohistas koduteel.

Tuvid läinud. Maas suled ja väljaheited

ära nokitud kivisel kõnniteel.

Näljamängud

Praetud sibul ja seened

maja poolt kandusid mu ninna.

Avatud köögiaknast

lõhnad venides õue said minna.

Lumi jalge all lirtsus,

oli sula ja täis rasket külma vett,

kevad imbus sokkidesse,

kuid näljane teadmine, et

köögis on praetud sibul ja seened,

pani tööle süljenäärmed.

Ahjukartul, sulavõi,

sooja leiva sees suitsupekk ja köömned.

Lumi saapa sees sulas.

Toas olid praetud sibul ja seened.

Suitsusammas korstnast tõusis

kõrgemale kui pilveveered,

kõrgemale kui lumised kuused.

Õues nii vaikne, sulas vaid lumi.

Sibul, seened ja pekileib;

näljamängud;

palkseinad;

udused aknad;

pliidituli.

Uus elu

"Appi, ma vajan uut elu!" ütlesin.

Ta sattus paanikasse, et niimoodi mõtlesin

ja ostis mulle uue maja

ning arvas, et autot on ka vaja;

siis saingi, sedaan kerega, musta,

ja andis veel raha, et saaksin osta

 ilusaid säravaidmõttetuid asju.

Õhtul hoidis mind hellalt ja võttis kaissu.

Pagan, kui tore, kui arvutimängus

lõppevad otsa elud

ja sind mõistetakse vääriti

ning ostetakse kõik lelud.

Kummaline suveõhtu tunne

Kummaline suveõhtu tunne.

On loojangusse mootorrattad teel;

kauge-kauge vaiksemaks muutuv põrin

kaugel metsa vahel asfaltteel.

Säutsudes piiritajad õhtulennul;

vanad pargipuud on paigal,

pensionil ja vait.

Eha langeb,

hakk pesas noka suleb.

Eha langeb.

Homme tõuseb koit.

Ta tõuseb hoopis teiselt poolt kui eha.

Kuhu valgus langeb, sinna ta ka jääb.

Hoopis teistpoolt sinist taevakeha

tõuseb valgus;

hakk siis karjub, puud on vait.

Säutsudes piiritajad õhtulennul.

Mootorrattad õhtusõidul veel.

Kohe ongi pime, siis on vaikus;

tummaks muutub õhtutunde keel.

Suveõhtust öö saab taevatäpiline,

kummaline tunne on siis teel

lõputult lendava piiritaja seljas

kõrgel öötäpilisel linnuteel.

Mercedese haiku

Punane mersu

tihedas lumesajus

oli seksikas.

Eriliste päevade tass

Võtsin vanaema kapist

kõige kallima tassi,

õhkõrna, kullast ornamentidega

terve elu karbis hoitud tassi.

Ükskord pidi ju tulema see päev,

piisavalt eriline päev,

kui see tass päevavalgust näeb.

Näed!

Ei tulnudki!

Ma ei kahelnud hetkegi,

kui võtsin tassi, kullast ornamentidega,

ei kavatse korrata vegeteerivat viga,

ooterežiimil rahulolematu olla.

Puhusin tolmu, pesin sooja veega,

täitsin servani värske kuuma teega.

Nüüd seljas kleit,

millega korra käisin ballil,

jalas röögatu raha maksnud kingad, hõbehallid,

kontsad kõrged, kõrvas paar kristalli,

kohendan õlgadele laotatud siidisalli,

kaelas rubiin, kuldketid, kaks pärlikeed,

nii joongi kullast ornamentidega tassist teed

oma elutoa diivanil.

Ma ei oota surma,

vaid tähistan elu.

Nüüd ja iga päev.