Eluring

Kevadpõllul voolavates sulavetes

vabaneb jää vangistavatest kätest

kõrs.

Ta on juba koltunud surnuks.

Ei fotosünteesi.

Ei söö teda keegi.

Nüüd, vabanenuna

saab ta hakata õigesti surema,

ei kõigu vilisevas tuules

vaid saab hakata kõdunema

viljakaks kodumaa mullaks;

meie mustaks kullaks;

trikoloori keskmise triibuna

lehvida tornis meie üle.