Sürr

Tumepruunil sektsioonikapil

heegeldatud liniku peal

keraamiliste kujukeste

külmad portselanist pead

Mona Lisa ja deemoni moodi

irvitavad värviliselt;

rippus sõnajalalehed

postamendil kiiguvad närviliselt.

Paneelist seintel kajab

seierite lõputu ringkäik,

malmradikate soojusel

tolmu lennutab õhu tühikäik;

õige tasa ebemed langevad

diivanikatte peale,

selle narmad tolmu puistavad

vaibale kootud vagude reale.

Pleekinud tapeedilt maha

lohiseb päevavalguslaik,

libiseb aknast välja

ja ta viimane peatuspaik

on tulpidega kardina serval,

ajast nätsutatud kangakiul.

Hämarduvad varjud

portselankujude näol

aga hõõgpirnid on veel kustu

kollase kellukakupli sees;

vaid kuldsete kapinuppude peegeldus

särab külmade pirnide klaasidel.