Nii nagu uppuja haaras õlekõrrest,
haaras ta kummikommipakist,
haaras ainult silmadega.
Pakk seisis riiulis, mida tahtis.
Müüjatädi teisega rääkis,
jutustas midagi leti taga;
külmikud surisesid;
muidu oli vaikne, oli vaga.
Ta teadis, see pakk on kogu õnn,
plaaster hingevalule.
Värvilised ümmargused pallid
suhkrut puistaksid ilmatajule.
Välismaakeelne nimi,
mis ei tähenda midagi
oli nii kirju ja ilus...
Ja mis sest, et ei mõista ridagi,
ta ikkagi kujutas elavalt ette,
ta unistas kummikutes ja sallis,
et kui kommipaki saaks kätte,
siis imetleks igat kommipalli.
Ükshaaval vaataks ja imetleks,
enne, kui pistaks suhu.
Siis sulataks igat ampsu
võimalikult kaua...
sest võimalikult kaua
oleks vaja magusa kestmist
ja täpselt sama kaua
oleks vaja värvilist uskumist,
et maailm on siiski ilus ja hea.
See kommipakk on nii tähtis!
Kuid jällegi makaroni, leiva ja piima kõrvalt
selleks ei jätkunud rahatähti
ega olnud ka kodust luba.
Kodus ootas vaid tume tuba
ja apaatsed täiskasvanud inimvared.
Kommipakiga seda taluda oleks ju parem
ning rõõmsam oleks meelel
kui suhkrust armastus
värviliselt ja kaua
sulaks tema keelel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar