Minu Pirita on minu,
eriti tuulevaiksel ööl,
kui vesi voolab kaldasse
laisalt nagu plastiliin
ja päevast jahtunud on maha
tolmpeenikene rannaliiv.
Öised lained siiski soojad.
Ümber varvaste end voolivad.
Uusi kivikesi, karbikesi
randa tuua proovivad.
Sealsamas soolniiskes õhus
männid higistavad vaiku.
Puude tummine lõhn katab vee,
silitades valguselaiku,
mille meri korjas üle lahe,
kus särab pidulikult Vanalinn
mis iialgi ei maga.
Kuid Pirita on vaga.
Ainult muul kahisedes lõigub vett.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar