On mõttelõngad kui ämblikuniidid,
nii haprad ja kerged katkema,
mänglevalt puntrasse sõlmudes
kauniks palmikuks pidid põimuma,
kuid elukeerises lappama läks nende mäng,
jäi järgi vaid rahutult põksuv pusa,
sõlm-sõlmes iseendasse takerdunud
udusuliselt pehme mõttepesa;
hapraid kiude õrnalt harutades
läbi pihkude jookseb iga niit,
pehme siidina nahal voolates
harfikeelena võngub neist tasast viit.
Kui mõttelõngad taas sõlmedest vabad,
korralikult keritud vihid on reas,
siis võluohjad neist keerutan teha
ja kinnitan päitsetel' hobuse peas.
Me lähme, me lähme...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar