Sügisekõdu

Sõnajalgade varjus

muld oli külm ja rõske,

pinnas metsosjade vahel

sügise-sadudest raske.

Jahedalt auras õhk,

maa õgis langenud lehti,

hõljus kõdune lehk,

kui huumust juurde tehti.

Niiskust kõikjale jagus,

imbus puutüvede sisse,

seened tilkusid piisku

puukoore haavadesse.

Aeg surus elu maha,

ja lõpuks kõik roheline

oma kehaga juuri toites

oli iseenda taastulemine.