Apelsinikarva õhtutaevas

Apelsinikarva õhtutaevas

on koguaeg olnud selline -

ka seal, kus pole troopilisi kauneid puid

ega värvilisi linde teda tervitamas

vaid külmad põhjamaatundrad

lagedalt oranžis kumas vaikimas.

Putukaparved ta värvis sumisevad

ja vaiksemaks muutub kogu ilm.

Tema taga kõnnib pime öö,

kõnnib ilmarahu valvav silm.

Sünged lõputud kuusemetsad,

küll ei neela iialgi õhtu värve

ja taevas neid loobib kõrvale,

loobib peegelsiledasse järve

ning metsa all elav elu

ei teagi õhtutaeva olemasolust

ega eriti üldse mingist valgusest

teavad vaid hämaraelust.

Oranži niidina voolavad siiski kõik jõed,

apelsiniks saavad korraks lumeväljad,

korraks katsuvad tema tooni

kõik püstitatud katuseharjad

ja losside tornid ja mägede tipud

ning niigi kuldsed liivaväljad -

kuivalt ja kuumalt need jahtuvad.

Sood niiskust auravad oranžilt, märjalt.

 

Apelsinikarva õhtutaevas

On koguaeg olnud selline -

ka siis, kui maakera peeti lapikuks,

peeti kuubikuks, plaadiks, silindriks.

Tõusev õhtu kõiki neid kujundeid

ikka värvis apelsiniks.

Arvati, mis iganes arvati,

õhtutaevas on samaks jääda suutnud,

hoolimata, et filosoofid, leiutajad, teadlased

on pidevalt seletusi muutnud.

Õhtutaevas oli sama enne Kristust

ja peale Kristust ka samaks jäi,

tema tähti ja numbreid ei tunne

ega tea kes on Kristus ning mis tast sai.

Apelsinikarva õhtutaevas

On koguaeg olnud selline -

on näinud riigipiiride ringitõstmisi juba sadu kordi,

on näinud erinevaid majandussuundi, kaost ja maailmakordi.

Miljonites pisarates on peegeldunud,

temalt on palutud imet ja jumalaid.

Õhtu on keemia ja füüsika -

palveid ei tunne, oranžiks värvib rumalaid.

Taevas on lihtne, ta lihtsalt peegeldab apelsini.

Armunud suudlevad tema valguses.

Õhtu on igaõhtuselt kohal

uute elude alguses

ning juhtub, et vahest on ta hoopiski ka kellegi viimane pilk,

apelsinikarva õhtutaevas mõnikord on kellegi igavik.

Mõnele on ta kutse koju

või igatsus kaugetele radadele,

mõnikord äratus, mõnikord uni,

lõpuks ja alguseks sündmustejadadele.

Õhtul on hakatud minema ja tagasi jõutud.

Oranž on olnud tihti uus mõte.

Ta on olnud paljude otsuste põhjus,

Kaunis on temast iga võte,

on kaunis ta igas pintslitõmbes.

Õhtutaevas katkematult lendleb,

kogu Maakera lugu tundes.