Tuvi-tädi

Tädil luitunud oli mantel

ja sama hall, kui lörtsisadu.

Kilenutsakus saiaviilud,

tallas igapäevaseid radu;

jalgu lohistades läks. Siis seisis.

Käte värisedes saia mudis.

Taevast alla tõi tuvipilve,

kes siblis saiapudis.

Suled haisvad, sorgus ja märjad,

nõudlikud linnud sõid puhtaks tee,

viimased kübemed jätsid maha

kiviplaatide vahele.

Tädil luitunud oli mantel

ja sama hall, kui lörtsine ilm.

Elujoonte ja kortsude alt

udust ilma vaatas udune silm.

Kilenutsakut mudis taskus,

jalgu lohistas koduteel.

Tuvid läinud. Maas suled ja väljaheited

ära nokitud kivisel kõnniteel.