Võtsin vanaema kapist
kõige kallima tassi,
õhkõrna, kullast ornamentidega
terve elu karbis hoitud tassi.
Ükskord pidi ju tulema see päev,
piisavalt eriline päev,
kui see tass päevavalgust näeb.
Näed!
Ei tulnudki!
Ma ei kahelnud hetkegi,
kui võtsin tassi, kullast ornamentidega,
ei kavatse korrata vegeteerivat viga,
ooterežiimil rahulolematu olla.
Puhusin tolmu, pesin sooja veega,
täitsin servani värske kuuma teega.
Nüüd seljas kleit,
millega korra käisin ballil,
jalas röögatu raha maksnud kingad, hõbehallid,
kontsad kõrged, kõrvas paar kristalli,
kohendan õlgadele laotatud siidisalli,
kaelas rubiin, kuldketid, kaks pärlikeed,
nii joongi kullast ornamentidega tassist teed
oma elutoa diivanil.
Ma ei oota surma,
vaid tähistan elu.
Nüüd ja iga päev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar