Koolist välja visatud

Tühjaks jääb see koolimaja

ja põrandatel kulund linoleum

praguneb nüüd vaikuses edasi.

Tühjuse muuseum,

kus viimane ukselukustuse kaja

tunde, päevi, kuid - üha põrkub edasi...

ikka edasi...
mööda tube, mööda seinu...

See ei vaiki eal.

Kuid pisaraid ei ole vaja; pole vaja leinu.

Las sügis nutab ise, ulub nurga peal,

kraabib oma piiskadega koolimaja,
peksab padukana katuse peal.

Las sügis piilub sisse akendest,

ja vaatab väsinud loppis mööblit klassides - 

seal ikka veel põrkub lukustuse kaja,

seal koolikellad peatanud on aja,

seal täna ega iial pole enam vaja

pesta käsi ega vahetada jalanõud.

Mõnikord elu kindlalt ei lähegi edasi!

Mõnikord kaovad võimalused ja kaob jõud.

Tühja klassi katab tolm ning vaikib tundikutse.

Õpikud riiulis igavesti magavad koos majaga

ja õpetaja kontsaklõbin ning ta elukutse

siit majast nüüdsest kadunud ja seda pole vaja ka,

sest see läks, lapsed taga hanerivis hoidmas käest.

Nüüd tühi on ja pime, lapsi enam pole.

Ühel pedagoogilaual siiani lebab joonistus,

värviline, proportsioonitu kuid armas ja nii tore;

sellel on üritatud kõigest väest

joonistada longus leinakaski koolimaja hoovis.

 • • •

Inspiratsiooniks - Tallinna Merekalda Kooli sulgemine