Sünnipäevaõnnitlus sügiseks

Sületäis õnne

ja sügiseroosat,

hinge punutud laule,

südameluulet ja -proosat!

Käisin psühholoogia loengus

Inimesed kuulevad su öeldut

vastavalt oma elule;

nad loevad sinu sõnu

toetudes endaga olnule - 

nii saadki kõva hoobi

automaatseid valereaktsioone,

heuristikud teiste peas

loovad su jutust oma versioone.

See on lihtsalt psühholoogia!

Ja midagi pole teha.

Igaüks ise lappima peab

oma valukeha.

♥

Kirjuta mu eluloosse oma salmiread,

oma mõtted, unistused... kirjuta, mis pead,

sest meie saatus tähtedega märgitud on taeva,

kinnituseks kasutatud kirgast Põhjanaela.

Nüüd oled minu öö ja mu galaktikate valgus;

igal öösel algab päev ja uuesti me algus.

Igavesti sinu pulssi kannan oma pihus;

sinu arm mu südames ja minu oma sinus.
♥

Oma elujooned kirjutan su raamatusse,

siis ei vaju meie käidud rajad unustusse.

Hingepuu

Tahan punuda meile pesa

järgnedes südametuksele,

valeva toomepuu võrasse

oma hingepuuokstele.

Su mesiste meelitusega

saaks pesa kokku liimida,

selle kohale puukoore sisse

me nimetähed kriipida.

Siis turteltuvi sulgedega

pehmeks vooderdaksin seest,

kaks tuvimuna pesa rüpes

üks naise, teine mehe eest.

Sitked oksad kodu kaitseks

kokku köidaks tihedalt

ja kui keegi mööda satuks

meie pesa lähedalt

siis imal lõhn ta uimastaks,

saaks õnnemürgituse meel,

sest õitseb armastus kui tooming

soojal südakevadel,

tema hapraid õielehti,

tuul oma õrna pihuga,

puistab meie eluteele

valge pruudiloorina.

* * *

Ma tahtsin sulle öelda väga palju,

sada sõna olid järjekorras peas…

Vaatan sinu silmist oma peegelpilti,

tummalt seisan, sõnad luku taga reas.

Ei näegi mõtet praotada ma huuli,

paitada sind oma õrna häälega.

Küllap mäletad sa ise sama hästi,

kui ükskord maalt ma linna sõitsin häälega

ja tead su autos olnud imalat aroomi,

vaniljelõhna-uimas veeres meie tee,

raadios parasjagu lauldi armastusest

kui küsisid: „Kuidas siis elame?“

Tookord me ütlesime tuhat sõna,

akna taga jooksid mööda miljon puud;

loojuv päike mängis silmaiiristes

kui pehmelt suudlesid mu ehmund suud.

Oleks tahtnud sulle öelda – mulle meeldis!

Su kare lõug ja ja veidi tubakane mekk.

Valgustriibus sädelesid tolmuterad,

aegluubis lennutas neid seisma jäänud hetk…

nii maagiliselt kaunis justkui haldjaorus;

mu hingevärin, sinu värisevad käed,

tundsid tungi minna veelgi kaugemale,

ületada jõed ja vallutada mäed.

Ja siis… mis juhtus siis on nüüdseks möödas ammu.

Vaikus tardub, jääbki meie vahel rippu.

Sõnad ütlemata, neelatud on alla.

Bensiini valan olnule, sa tõmbad tikku…

Ja sompus sügisesse mattubki see suvi.

Ei lenda mälestused õrnal linnuteel,

ei kanna südames neid valge turteltuvi -

kosmoseprahis liikumas on need

Musta Augu poole.

Suvelapsed

Suvised tuultepusad

juustest välja kammitud,

varavalges värskuses

algavad nüüd hommikud.

Ihul triikimissoe särk

ja ema kiired käed

veel andmas viimast lihvi,

sirgu säädmas särgikraed.

Siis pihus sügisvärvi õied,

tee peal klõpsub kingapaar,

hüppab üle lompide;

mööduvad tänavad.
.

Sasised rannatuulte pusad

kinni köidetud on patsi.

Sumiseb koolimaja-taru

täis suveõitelt naasnud lapsi.

Verejanu

Kollastes helkurvestides

turskete meeste rivi

jälle rühib ehasse minna,

läbi rinnuni rohu

seljas pikad püssid

südames ei kanna vimma,

põues põnevus ja janu,

taskus veidi mehejooki.

Jutukõmin tallub rada,

ees ähib koer kui rongivedur

elevusest ilane;

öölinnu huiked selja taga.

Tumedad kuusikutukad

ja laiad lehised laaned -

mätastega tikitud soomaad,

ristikasuminas heinamaad,

niisked risused võsad,

saatke välja oma loomad!

Andke külma püssi ette kuuma verd!

Öö minoor

Tuhmis õhtusumedas 

kaigub tšellopoogna tõmme;

kurvas noodis nii palju moskiitosid, 

õhk on suminast must.

Üle vainu tuleb mees, 

hambust sülitab rohukõrre;

nüüd orelid mängivad süngelt; 

kaabu serva all pilk kannab saladust.

Re-minooris ärevus tuleb, siis läheb 

koos villase pintsaku seljaga.

Hunt longib läbi moskiitoparve 

lagedale kuu poole ulguma

ja sel hetkel öö neelab viimased värvid, 

maalib maailma musta-valgega.

Mehe piibutubaka kirbe lehk 

hundi karvus läeb öhe hulkuma.

Mälestusterannal

Minevik on peotäis kuldset sooja liiva,

mille igal teral kordumatu pale.

Mustad, tuhmid, värvilised, läbipaistvad;

olemata õige, olemata vale.

Mälestusterannal mõtteid mõlgutades

läbi pihu puistad peeneid liivateri,

igaühel meenutada oma lugu,

kanda sinu kätest sinu südameni.

On langend iga ehitatud liivaloss

ja valgund miljonite teradena maha,

mõned seigad teiste alla jäänud peitu,

mattunud unustusse sügavale maha.

Tuul laiali on viinud iga liivapildi

ja mõnda tera enam iial sa ei leia,

jahtunud su palja jala soojad jäljed;

sama rada mitu korda ei saa käia.

Mälestusterannal uitab uneingel,

õrna käega kaevab kotti liivateri,

väikseid vaevumärgatavaid vääriskive

uneliivakotis toob su silmadeni,

siis unustusemanti hõlmast võtab peoga

ja puistab vaatamiseks ammu kadund lood,

et mäletaksid, kes sa oled, kust sa tuled,

mis on su eesmärk ja Da Vinci Kood.

Sa mäletama pead, et suudad palju,

kui vapralt oled ületanud hirmu, õudu,

kui palju naeru, armastust su rannaliivas,

kui palju möldri ametiks on elujõudu,

sest halastust ei anna töötav ajaveski,

tunde jahvatab ja puistab eluranda;

hea möldri liivakella alumine kolv

veel jaksab mitu tonni tulevikku kanda.

Kasvatage siis tomateid suuri

Mõned tomatitaimed veel siduda vaja

talade külge rippu,

keerdus nöörikiudude turris pind

ronijad tõstab kasvuhoone tippu.

Noored rohelised, täis elujanu,

sündinud viljaka mulla põuest,

elanud tuuletus niiskes kuumas

isolatsioonis Eestimaa õuest;

seal kehvavõitu suusailm

laperdab kasvuhoonekilet,

klõbistab katusel raheterasid,

nutab vett ja ulub vilet.

„Noh, mes sa sahmid? Kartul juba keend,“

tuleb eit, sõrmi pühkides põlle.

„Juba tulengi…“ pobiseb taat

ja korjab tööriistad sülle;

alla ronib taburetilt,

pallinööri riputab kuuri.

Taimed omapäi ronima jäävad.

„Kasvatage siis tomateid suuri!“

Nii soovib taat ja läheb tuppa;

kartul oli ju ammugi keend.

Kehv suusailm tilgub räästast,

maas voolavad tumedad poriveed.

Tere hommikust, Maa!

Tere hommikust, katkine Maa!

Hingitsed raskelt mu sammude all,

su troopikametsade kopsud

langemas kirveraginal

ja hingetorusid lämmatab suits…

Maa, sa oled haigeks jäänd.

Palavik üle kuumutab keha,

sulavett higistavad jäämäed,

nutavad mõlemad valged silmad,

ja saared upuvad pisaramerre.

Mürgivedelikke, solgiseid jääke

on süstitud otse su veeniverre,

rahutud põletikutornaadod

valutades tuiskavad ringi,

peale puhudes jahutavad

ökoloogilisi jalajälgi.

Maa, sa vajad puhkust ja ravi,

paljasta olukord, ava tõed.

Lappimist vajavad kaevatud haavad,

silitust armistunud koed.

Võilillenukk

Ei teatanud sa tulekust,

ei aimagi, et tuled kust?

Kas lendu tõusid mullavaost

või pärined asflatipraost?

Mesikuldne õiekroon,

sirgelt jooksev varrejoon,

pehmed narmjad õiesuled

ööseks kaitsvalt nuppu suled.

Su lumivalge ihumahl

värske näib kui merevaht,

kuid ahvatlevalt kaunis pale

veidi eksitav ja vale:

kibe keha, mõru mekk

piimjal nestel pruun jääb plekk,

hapra ihu tursked juured

vallutavad alad suured -

ilma peal ei ole kohta

kus ei leiaks kasvukohta,

kus ei oleks õde, vendi

lainetamas kollast värvi.

Vaid vanadus võib murda maha,

kortsutada varrenaha.

Küüru selja vajutada,

juuksed halliks hajutada...

---

...ja tuules vana lill siis vappus

lendu tõusis iga pappus,

seemnelapsed veeti kaasa,

veeti üle mitme aasa.

Kiilaks jäänud, kaotas hinge.

Langes, sai tast aineringe.

---

Selline oli ta hukk.

---

Kleidiga

Võilillenukk.

Mees hommikute maalt

Ta silmis märkasin ohtu

ei olnud kasetohtu

ega lepakoort ta hinge seotud pajuvitstega,

kaeluses vürtsiseid võõraid lõhnu,

kalliskivid täitmas kõhtu;

ta tuli, süda kaunistatud palmiokstega.

Tee läks niiskes umbrohus.

Ohtlik mees siin oli ohus

oli saak. On külm ja pime võõras ööde maa.

ja öös on asju, hirm on õhus,

öös on tume omakohus,

mustas silmis kustub ere hommikute maa.

Lillelapike

Siniliiliaõitetesse takerdund 

läbipaistev kilekott,

meduusina taevas hõljunud

maailma näinud kott;

alguses pandi tema sisse

soe rasvane lihapirukas,

sööja tühja koti põlgas;

see kõnniteelt tõusis, end sirutas

ja saiapuru põues hoides

piruett pirueti järel

maandus maanteepiirde taga 

siniliiliamerel.

Nüüd vanatädil tööd on teha

oma väiksel peenramaal -

jupike musta mulda 

korteriaknast meetrike kaugemal.

Upakile kõplab korra 

ja nopib kilekoti tasku,

peenrakivid säädab sirgu 

et märgataks! Et maha ei laskuks

lillesinisele sülg,

ei praht. Et poleks koerapost.

Akna all habrastes õites sahistab

autosudune lohutus.

Picture from https://www.ncscooper.com/

Maa sünd

Must muld omaenese ihuga

toidab põues võbisevad seemneid,

ta soontes voolav lumesula

joodab elujanuseid idukeermeid.

Vappub ringutades unine maa

kui tema sees tärkamas uus elu,

tuul puhub leebelt pinnale

mis keset magusat sünnitusvalu

lööb värvides õitsele põllud ja aasad,

rohetama rohumaad ja puud,

miljonid tuksed põksuvad südames

teel taevasinale andma suud.

Päike ihule poetab kulda,

armuloitse laulab lindudehääl,

noodid veerõngastena värelevad

õhkõrnal rabedaks suvalal jääl,

linnutiibadelt pudiseb põhjamaa paele

kaugelt toodud liivateri,

lõunamaa vürtsidest lõhnavaid sulgi

taas lainetel loksutab külm Läänemeri,

ja loobib need kallast ehtima keena -

palju õnne, sünnimaa!

Oled me meresoolane kilu,

musta leiva künnimaa.

Mehe maa

Mees läks metsa,

riided seljas -

kummikud, töömehevest;

ronis üle mätaste

ja sumpas läbi kraavidest.

Ta läks metsa,

nuga taskus,

oksi tee peal ragistas.

Langend tüvest üle ronis,

marjavartes sahistas.

Siis keset metsa

pläsku taskust

võttis, istus kännule.

Lisas jõudu, lisas rammu

kibe jook ta sammule…

ja mehe minek 

metsas liikus

jumalaloomadega koos,

raske saabas järgis jälgi

raiesmiku servas soos.

Põdra maja metsa seest

ei leidnud

kuigi kõigest väest

üks jänes jooksis puude vahel

üles vettind turbamäest.

Mees leidis hoopis

iseennast

mitte vaimselt, kaardilt vaid;

mobiilis määras asukohta,

mõõtis talu metsamaid.

Sodi lugu

Üks naiseks olemine kadus pesumasinasse

ja teine leiti kortsus pesukuhja vahelt.

Põselohud tühjad, kadus flirtiv naer;

silmad hallid – tuhmund sädemed neis kahes.

Üks peegel seisab, möödujalt saab pilguheite,

altkulmu vaadet, kerget halvakspanu.

Varem ennast imetlenud egoism

nõudepesuvette valas elujanu.

Üks energiast tühi östrogeenne olend

kiirelt tuiskas ringi, istumata maha,

kohvikütusmootor põrises ta põues,

ajukiipprogramm viis robotina pliidi taha.

Üks kergus mattus raske tolmukihi alla,

riburadapidi kleepus laual rasvatilkadesse.

Naiseks olemine muutus loppis eideks

uppus dressipükstesse ja tuhvlitesse.

Rajad ajas

Üle muru on triibuna tõmmatud

poriseks sõtkutud jalgrajad,

lähte- ja sihtpunktideks

vaid magala kõrged majad,

ei Rooma vii need roomavad teed,

lihtsalt niisama saavad tallutud,

pori sees koerajulki veeretades

teerajad saavad vannutud.

Talvel kollased on nende lumised veered

ja jäine konarlik libe pind,

sulavetest kevadel saavad jõudu

kuldsed võilillesilmad ning

suvel, kui õitseb vintske puju,

vohab ohaka varjus orashein,

siis radade servis kuumad tuuled

tasa sahistavad neid,

pilluvad takjanuppe teele

jalakäijate prügi vahele;

see inimsilmi kuidagi ei riiva,

sest jääb kahe silma vahele

Sügis suretab halja taimestiku,

siis rajad paljana üle kolletund muru

pikki pruuni triipe veavad,

sajad jalad neid mööda tatsuvad koju;

ikka edasi-tagasi; julgad ja sodi;

üle porise prügise jäätmaa.

On seegi isamaa hiilgav pind,

mille põues tuksub kodumaa.

Sinisilm

Ja kui vaatan oma silmi

siis armun üha,

näen seal puhast ilu,

maailma, mis püha.

Mu õhkav armumine,

nii õrn ja helevalge,

kristalsetel iiristel

safiirsiniseid värve

näeb sillerdav päike,

ja ma kõnnin vikerkaarel,

hadjatolmune mu tee

roosad mu mered, maad ja saared.

Eufoorias kogu ilmast,

mis maasikamaiguline

mu reaalsus tegelikult

on hoopis müstiline.

Olen helesinisilmne

selgeltnägija,

roosaklaasiprillidega

läbinägija.

Ja ma näen läbi!

Mehe töö

Mõni mees teeb ise jõuluvalgust

ja tähti tema ümber sajab

kui mees keevitab külmunud pinnal

veel praegu sündimata maja;

tuhanded kaunid sädemed pritsivad

kinni tallatud lumele,

saapajälgedes kustub kullane sära,

vaid pimedus jääb õhku järele...

ja õhtu läbi maski näib veelgi mustem,

kõht tühi, laubalt tilgub soolast vett,

oh aisakell, oh lumi hell,

anna aega veel üks viiv, üks hetk,

lase lõpetada tänane töö,

siis sooja saavad külmad käed,

siis jõuab jõuluks koju sööma,

lõpeb üksiku keevitaja tööpäev.