Kasvatage siis tomateid suuri

Mõned tomatitaimed veel siduda vaja

talade külge rippu,

keerdus nöörikiudude turris pind

ronijad tõstab kasvuhoone tippu.

Noored rohelised, täis elujanu,

sündinud viljaka mulla põuest,

elanud tuuletus niiskes kuumas

isolatsioonis Eestimaa õuest;

seal kehvavõitu suusailm

laperdab kasvuhoonekilet,

klõbistab katusel raheterasid,

nutab vett ja ulub vilet.

„Noh, mes sa sahmid? Kartul juba keend,“

tuleb eit, sõrmi pühkides põlle.

„Juba tulengi…“ pobiseb taat

ja korjab tööriistad sülle;

alla ronib taburetilt,

pallinööri riputab kuuri.

Taimed omapäi ronima jäävad.

„Kasvatage siis tomateid suuri!“

Nii soovib taat ja läheb tuppa;

kartul oli ju ammugi keend.

Kehv suusailm tilgub räästast,

maas voolavad tumedad poriveed.