Ja kui vaatan oma silmi
siis armun üha,
näen seal puhast ilu,
maailma, mis püha.
Mu õhkav armumine,
nii õrn ja helevalge,
kristalsetel iiristel
safiirsiniseid värve
näeb sillerdav päike,
ja ma kõnnin vikerkaarel,
hadjatolmune mu tee
roosad mu mered, maad ja saared.
Eufoorias kogu ilmast,
mis maasikamaiguline
mu reaalsus tegelikult
on hoopis müstiline.
Olen helesinisilmne
selgeltnägija,
roosaklaasiprillidega
läbinägija.
Ja ma näen läbi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar