Rajad ajas

Üle muru on triibuna tõmmatud

poriseks sõtkutud jalgrajad,

lähte- ja sihtpunktideks

vaid magala kõrged majad,

ei Rooma vii need roomavad teed,

lihtsalt niisama saavad tallutud,

pori sees koerajulki veeretades

teerajad saavad vannutud.

Talvel kollased on nende lumised veered

ja jäine konarlik libe pind,

sulavetest kevadel saavad jõudu

kuldsed võilillesilmad ning

suvel, kui õitseb vintske puju,

vohab ohaka varjus orashein,

siis radade servis kuumad tuuled

tasa sahistavad neid,

pilluvad takjanuppe teele

jalakäijate prügi vahele;

see inimsilmi kuidagi ei riiva,

sest jääb kahe silma vahele

Sügis suretab halja taimestiku,

siis rajad paljana üle kolletund muru

pikki pruuni triipe veavad,

sajad jalad neid mööda tatsuvad koju;

ikka edasi-tagasi; julgad ja sodi;

üle porise prügise jäätmaa.

On seegi isamaa hiilgav pind,

mille põues tuksub kodumaa.