Hingepuu

Tahan punuda meile pesa

järgnedes südametuksele,

valeva toomepuu võrasse

oma hingepuuokstele.

Su mesiste meelitusega

saaks pesa kokku liimida,

selle kohale puukoore sisse

me nimetähed kriipida.

Siis turteltuvi sulgedega

pehmeks vooderdaksin seest,

kaks tuvimuna pesa rüpes

üks naise, teine mehe eest.

Sitked oksad kodu kaitseks

kokku köidaks tihedalt

ja kui keegi mööda satuks

meie pesa lähedalt

siis imal lõhn ta uimastaks,

saaks õnnemürgituse meel,

sest õitseb armastus kui tooming

soojal südakevadel,

tema hapraid õielehti,

tuul oma õrna pihuga,

puistab meie eluteele

valge pruudiloorina.