Verejanu

Kollastes helkurvestides

turskete meeste rivi

jälle rühib ehasse minna,

läbi rinnuni rohu

seljas pikad püssid

südames ei kanna vimma,

põues põnevus ja janu,

taskus veidi mehejooki.

Jutukõmin tallub rada,

ees ähib koer kui rongivedur

elevusest ilane;

öölinnu huiked selja taga.

Tumedad kuusikutukad

ja laiad lehised laaned -

mätastega tikitud soomaad,

ristikasuminas heinamaad,

niisked risused võsad,

saatke välja oma loomad!

Andke külma püssi ette kuuma verd!