Õunaaed

 Külma rohu vesiste liblede pehmes süles
oigavad hammustushaavades kuldrenetid.

Klaasises kehas nokaaugud, ussipuru ja kähriku kraaped,
seenekärnad, tahmalaigud, mädaplekid ja vaablase looked.

Nüüd on mul aega -
kuulata õuntele tilkuvat vihma,
lugeda kokku nende paled,
nuusutada kõdunemist,
võtta kaunid ja jätta valed -
nüüd on mul aega. 

Vihmausside jäetud mudakuhilate vahel
oigavad hammustushaavades kuldrenetid.

Klaasisel kehal küpsemisarmid, suhkrulõhn ja päevituskuma,
siidpehme naha kumerustel triibuline armastuspuna.

Minevikuteod

 Kuhu te läksite, teod?
Jäid sireli alla kojad.
Klõbisevad mu peos
lubised tühjad majad.
Ukseavad on valla,
kõrvahark piilub sisse,
tuhatjalg poeb koja alla
sirelilehtedesse.
Kus olete, limased teod?
Vaike lumi teeb õue kargeks,
peseb minevikuteod
ja värvib te kojad valgeks.

Taimekasvatus

 Hoolitsen ärevustaime eest.
Algjuured hargnevad
läbi pimeda
läbi tiheda
minevikumulla.
Kinnituvad sellesse.
Takerduvad sellesse.
Ammutavad toitu selle põhjast.
Mõtete valguses fotosünteesib
ärevusvõrse
mürgiseid aineid
säilitusorganeisse.
Ongi jälle aeg
noppida vilju!

Õunaaia sügismuusika

 Õhk sõrmitseb päikesekiiri
~vaikne muusika~
pidulikus mustas kuues
laulab musträstas,
kuldne silma pilk
loendamas kiireniitidele veeretatud õunahelmeid
viiulivõtmes.

Vana kirjandus

 Siin on nii palju vanu raamatuid.
Keegi ei loe.
Kuid see ei loe.
Ikkagi säilitame koltunud lehti -
ehk keegi ükspäev tahab teada,
kuidas tehti
nõukaaegset ploomikompotti?
Ehk keegi tahab ujuda
ilukirjanduse
aeglaste laineridade
aeglasel sõnavahul?
Ehk keegi tahab vaadata
mustvalgeid fotosid,
mis värvitud sorava jutuga?
Ei saagi kiirelt
ei rutuga
ronida üle nende sügavuste.

Lõpuga lugu

 Mattes venda
kaotasin enda
osakesi,
tükikesi,
molekule
pühitsetud pinda.
Enam neid ei ole.
See maa siin ei hinga.
Kuhugi kohtuma minna
ei ole.
Kuid mu mõtted ei sure.
Ja paratamatult mõtlen...
kui järsk ja külm on graniitsein
keset eluteed,
mille pinda voolitakse
finišeerunu numbrid ja tähed.

Kuuudu

 Kuuudu
kuuudu
kapsapõllu peadel;
valgust kiirgav
looklev voogav
pimeduses
kuuudu.
Mässin õlgadele ümber;
tähemustri-suurrätt
soojenda mu õlgu
ja hoia mõlemat kätt.
Kui pika põllu mustadel vagudel
rivistunud kapsapead
ainult teaks
kui melanhoolne,
täis valge valguse
halle toone
on kuuudu?
Nad ei tea.
Tühjad on nende
lehised ussidest puretud pead.

Sügistasku

Sügise pimedas taskupõhjas
torgib põllult kokku kraabitud põhk.
Kastanimunad veerevad sammude rütmis
mööda õmblust
edasi-tagasi.
Tõrud on langetanud mütsid
iseenese kehade muljuda.
Üks hingehinnatu münt
lapikult surub end nurka.
Mustriga kivike hüppab rõõmust.
Valgusesära kuldkollane lõhn
kangakiudude vahel rabeleb
pimeduse poole
taskusse.
Las jäljed poril reedavad mindud rõõmutee. 

Kuumaleitsak

 Nii lämbelt õhk on täis
sirelite joovastust.
Kuumus ei hooli magusast aurast,
ei hooli looduse loodust,
närib pruunikirjuks loodust.
Raske...
nii raske
on suruda selg sirgu
leitsaku raskes rõhus.
Oh, õhus
võiks olla tunda
lähenevat
rünksadu.
Veel ei adu
seda sadu.
Kuumus metalselt raske ja kuldne.
Kuldpõrnikas sumiseb
kuldse päikese kuumaks köetud
õitel.

Lasnamäe lapsepõlv

 Lapsed lagedal õuel
tuulte väntsutada.
Hallid majaseinad
ümberringi ja ringi;
Müürid käivad ringi.
Kes on siin aias?
Lapsed nende vahel aias.
Mis nimi, mis rivi? -
Võililled, liiv ja kivi,
sihvkakoorterivi
pingist liivakasti.
Süljelärakaid siin lasti.
Hall taevakatus kohab.
Kiik kiigub hoovõtukohal -
ilma poolt  pühitud,
pükste poolt nühitud,
kulunud plastik.

Terror

Lubati lendavaid pomme
täna öösel või homme,
sest kellelgi kindel on plaan
toota auklikku tühja maad.
Kas katastroof ongi käes?
Kas katastroof kellegi käest
libiseb Maha?
Vähendab arvu
andmata armu?
Valimatult.

Palju õnne mulle!

 Palju õnne mulle sünnipäevaks!
Aitäh, ego!
Aitäh, et sõitsid teerulliga
üle alandlikkuse vaiba,
mis ammugi auklikuks tallutud.

Palju õnne mulle sünnipäevaks!
Aitäh, keha!
Aitäh, et oled loonud ilma
uusi ja imelisi elusid,
mis kannavad mu baasväärtusi.

Palju õnne mulle sünnipäevaks!
Aitäh, mõistus!
Aitäh, et oled korduvalt eksinud,
valjult vales tihnikus ragistanud,
õppinud, arenenud, teada saanud.

Palju õnne mulle sünnipäevaks!
Aitäh, süda!
Aitäh, et oled õiglane, aus.
Alati armastanud, armastusele valutanud,
armastust hõisanud, selle sees elanud.

Talvepäike

 Talvepäike            Talvepäike
peaks jäämagi looja            helguse tooja         
nii lohutav hämara süli            sillerdab lumeväli      
lillade pilvede keerlevad kangad     päikesekiiri püüavad kindad     
sompus lummus            maa igatseb ammu
 vaikiv tummus            soojuse rammu
vaikne ja vaga            vaga ja vaikne
on hing.            on hing.

Päikesepoiss

Päikesepoiss,
su soojendav kuma
pilvede taha loojuski juba.
Veel ei pidanud.
 Veel oli vara.
Kõik on veel ärkvel, keegi ei maga.
Sa loojusid siiski.
Me ümber nüüd talv - 
nii pime ja külm,
nii jäine ja karm.
Päikesepoiss,
su naer oli ilus.
See elab mu sees.
See naeratab minus.
Igavesti.

Tee

Jäägu alati midagi soovida,
igatseda ja luua,
unistada ja proovida,
kättesaamatut püüda;
siis alati minna on kaugele,
alati ees on tee.
Olgu õnnekividest sillut'et
lõpmatuseni see.

Soetus

 Rohkem asju, rohkem staffi,
vaja ostudoosi, -mahvi,
shoppamise joovastumist,
soetamise loomastumist.
Iga päev mul aiva uus
kullast lusikas on suus,
hilpe oman sadades,
asju näen ka magades.
Usun seda vaid, mis näen.
Lühikesed on mu käed.
On vaid mina ja maailm -
planeet, mis teenindamas mind.

Staarid

 Et tähed eristuksid tähtedest,
on vaja parandada käekirja.

Kui kõik tähed
oleks kirvega tahutud
hoolimatult ritta valatud,
siis polekski intelligentsi,
maailm täis saaks
arusaamatut
 sik-sak teksti.

^^^^^^^^^^^^^^^^^^^^^^^^
^^^^^^^^^^^^^^^^^^

Negatiivne pinnavorm

Negatiivsed pinnavormid
kaunid nõod ja orud -
soised teie naerulohud,
järvasilmavesikogud;
joosta alla - niisked lodud,
nullist mööda - udukogud;
vajutada pinnasesse
negatiivse pinna sisse
oma jalajälje lohk
sügavamaks muuta koht...
vastu muru endki surun
madalamale kui muru;
sile tee on inimnorm,
kuid negatiivne pinnavorm
alla... alahinnatud
hindamatult hinnatu.

 

Rasvane linn

McDonald'si rasvahais haavas mu hinge
raskes udus;
pealinn, oh, healinn, no kuhu sul kiire?
Kiirtoidune sudu.

Merd ei näe.
Kas vähemalt kuulen?
Kas ongi see mere müha?
Kaugeneb vaigistub lämbesse lärmi,
kaugeneb vaikselt ja üha.
Hallis teetolmus
õitsevad lilled
on rohelist lehtimas puudes.
Linnalindude siutsude saatel
lahkun siit
lattet juues.

McDonald'si rasvahais haavas mu hinge
nii raske on linnaudus...
Hea linn? Oh, pealinn, no kuhu sul kiire?
Kiirtoidune sinu sudu.

Kevadised tõugud

Tõuk tõukas
end lumel edasi
niiduniiskesse
päevapäiksesse
sulinal sulas ta jalge all lumi
musta muda pragudest tuli.
Tõukas tõuk
ikka edasi edasi
sooja valgust
otsis edasi;
ärkas ämblik, otsis kedagi
süüa midagi
püüda mida?-gi!;
kaheksa koivaga kompis kuiva
ronis rootsule
kulunud kulule
pruunile putkele
kevade kätele.
Tõuk aga tõukas
edasi sedasi.
Jää ei jää
ning suvi ei näe
ta lapseea usjat keha...
Moondub see peagi.
Tõuk ei teagi,
et moonide kohal
siis lende saab teha.
Tõukab see tõuk;
ning põllu põues
käib elevil elu;
rappub ning ragiseb
tõugete all
mullane melu.

Riided lapsele

 Ma armastan tema käsitööd -
õnnega kokku õmmeldud kangas
tarkusetikandid lõimedel
iluga pestud ja töödeldud
lapsepõlveriided,
soojalt mähitud 
palja hinge ümber.

Tänutunne suurtes selgetes silmades.

Auahnusest

Kurjades pihkudes teravad orgid,
kolme haruga sitahargid -
nendega ilmamaa pinnast songib
puhta ja kauni ära solgib,
teiste eludes ta sorgib,
nende tagumikke torgib,
jätab rondid,
matab kondid,
ujudes ületab nutulombid.
Seejärel läheb – miilid ja jardid – 
haarab karikad, austavad märgid,
määrab tasud, peoriided voldib,
valib parimad veinisordid –
peagi pauguvad pudelikorgid,
lauale veetakse kreemitordid.
Seepärast mõista – mind ei koti
tordikreemised lõualotid.

Lörts

Langeb lumeräitsakaid
valgeid klimpe
lapikuid lopergusi 
vesiseid lumekimpe.
Vihisevad ülalt alla
lõigates õhku,
halli pilvekihi alla
upuvad
madalasse õhurõhku
kus samblikututid
püüavad habemeisse
kleepuvat sadet,
kuni neist saavad
vatitutid;
soojalt mähivad
puude halli ihu.
Vinge tuul keerleb
tüvede vahel
ja
ma lähen metsa.
Kas tuled ka
lörtsisadu vaatama?
Soojade saabastega.
Ära ainult oma sammudega lõhu
külma ja niisket vaikust.

Lumesadu

 On lumesadu
ning maale langeb
sadu ja sadu
jääkristalle
vaaludeks voogama,
tuulega keerlema,
laulma ja tantsima,
pallina veerema.
Lumesadu.
Langeb langeb
kauneid ja kergeid
jääkristalle
tuiskama lagedal,
Maa kortse siluma,
kuhjuma hangedeks,
särava iluga...
                                                   ...katma röötsakil musta.

Jutustatud lood

 Kes tahab tulla
üle lörtsise põllu
kuulama olnud lugusid;

läbi rõske udu vesiseid triipe
kõndida siia
soojendama end
mu mõtete paistel;

kuivatama end
mu mälestuste tuhmuvas kumas?

Eluleegist süttinud tuli
söestab mälupilte
mis liimitud albumisse
kleepuva Eestimaa poriga.

Kes tahab tulla
üle vettinud kesa
vaatama neid
kodusombuseid fotosid;

kes tahab
läbi tarnaste lompide
kõndida,
jõuda
ja kohal olla?

Ekraanikoll

 Nägin üht suurt kolli,
65 tolli,
tegi korra "amps!"
ja suhu kadus laps.
Ema muudkui keelas,
ekraan lapsi neelas
kuni akut jäi 0,
laku panni nüüd, koll!