Mattes venda
kaotasin enda
osakesi,
tükikesi,
molekule
pühitsetud pinda.
Enam neid ei ole.
See maa siin ei hinga.
Kuhugi kohtuma minna
ei ole.
Kuid mu mõtted ei sure.
Ja paratamatult mõtlen...
kui järsk ja külm on graniitsein
keset eluteed,
mille pinda voolitakse
finišeerunu numbrid ja tähed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar