Kevadised tõugud

Tõuk tõukas
end lumel edasi
niiduniiskesse
päevapäiksesse
sulinal sulas ta jalge all lumi
musta muda pragudest tuli.
Tõukas tõuk
ikka edasi edasi
sooja valgust
otsis edasi;
ärkas ämblik, otsis kedagi
süüa midagi
püüda mida?-gi!;
kaheksa koivaga kompis kuiva
ronis rootsule
kulunud kulule
pruunile putkele
kevade kätele.
Tõuk aga tõukas
edasi sedasi.
Jää ei jää
ning suvi ei näe
ta lapseea usjat keha...
Moondub see peagi.
Tõuk ei teagi,
et moonide kohal
siis lende saab teha.
Tõukab see tõuk;
ning põllu põues
käib elevil elu;
rappub ning ragiseb
tõugete all
mullane melu.