Mehe maa

Mees läks metsa,

riided seljas -

kummikud, töömehevest;

ronis üle mätaste

ja sumpas läbi kraavidest.

Ta läks metsa,

nuga taskus,

oksi tee peal ragistas.

Langend tüvest üle ronis,

marjavartes sahistas.

Siis keset metsa

pläsku taskust

võttis, istus kännule.

Lisas jõudu, lisas rammu

kibe jook ta sammule…

ja mehe minek 

metsas liikus

jumalaloomadega koos,

raske saabas järgis jälgi

raiesmiku servas soos.

Põdra maja metsa seest

ei leidnud

kuigi kõigest väest

üks jänes jooksis puude vahel

üles vettind turbamäest.

Mees leidis hoopis

iseennast

mitte vaimselt, kaardilt vaid;

mobiilis määras asukohta,

mõõtis talu metsamaid.

Sodi lugu

Üks naiseks olemine kadus pesumasinasse

ja teine leiti kortsus pesukuhja vahelt.

Põselohud tühjad, kadus flirtiv naer;

silmad hallid – tuhmund sädemed neis kahes.

Üks peegel seisab, möödujalt saab pilguheite,

altkulmu vaadet, kerget halvakspanu.

Varem ennast imetlenud egoism

nõudepesuvette valas elujanu.

Üks energiast tühi östrogeenne olend

kiirelt tuiskas ringi, istumata maha,

kohvikütusmootor põrises ta põues,

ajukiipprogramm viis robotina pliidi taha.

Üks kergus mattus raske tolmukihi alla,

riburadapidi kleepus laual rasvatilkadesse.

Naiseks olemine muutus loppis eideks

uppus dressipükstesse ja tuhvlitesse.

Rajad ajas

Üle muru on triibuna tõmmatud

poriseks sõtkutud jalgrajad,

lähte- ja sihtpunktideks

vaid magala kõrged majad,

ei Rooma vii need roomavad teed,

lihtsalt niisama saavad tallutud,

pori sees koerajulki veeretades

teerajad saavad vannutud.

Talvel kollased on nende lumised veered

ja jäine konarlik libe pind,

sulavetest kevadel saavad jõudu

kuldsed võilillesilmad ning

suvel, kui õitseb vintske puju,

vohab ohaka varjus orashein,

siis radade servis kuumad tuuled

tasa sahistavad neid,

pilluvad takjanuppe teele

jalakäijate prügi vahele;

see inimsilmi kuidagi ei riiva,

sest jääb kahe silma vahele

Sügis suretab halja taimestiku,

siis rajad paljana üle kolletund muru

pikki pruuni triipe veavad,

sajad jalad neid mööda tatsuvad koju;

ikka edasi-tagasi; julgad ja sodi;

üle porise prügise jäätmaa.

On seegi isamaa hiilgav pind,

mille põues tuksub kodumaa.

Sinisilm

Ja kui vaatan oma silmi

siis armun üha,

näen seal puhast ilu,

maailma, mis püha.

Mu õhkav armumine,

nii õrn ja helevalge,

kristalsetel iiristel

safiirsiniseid värve

näeb sillerdav päike,

ja ma kõnnin vikerkaarel,

hadjatolmune mu tee

roosad mu mered, maad ja saared.

Eufoorias kogu ilmast,

mis maasikamaiguline

mu reaalsus tegelikult

on hoopis müstiline.

Olen helesinisilmne

selgeltnägija,

roosaklaasiprillidega

läbinägija.

Ja ma näen läbi!

Mehe töö

Mõni mees teeb ise jõuluvalgust

ja tähti tema ümber sajab

kui mees keevitab külmunud pinnal

veel praegu sündimata maja;

tuhanded kaunid sädemed pritsivad

kinni tallatud lumele,

saapajälgedes kustub kullane sära,

vaid pimedus jääb õhku järele...

ja õhtu läbi maski näib veelgi mustem,

kõht tühi, laubalt tilgub soolast vett,

oh aisakell, oh lumi hell,

anna aega veel üks viiv, üks hetk,

lase lõpetada tänane töö,

siis sooja saavad külmad käed,

siis jõuab jõuluks koju sööma,

lõpeb üksiku keevitaja tööpäev.