Tugeva õrnuse haiku

Oma tugevust

õppis ta kasutama

õrnutsemiseks.

Vana mehe aeg

Päevinäinud kattega diivanil

istub vanapapi.

Juba aastaid 30 möödas,

kui ostis selle sektsioonikapi.

"Täitsa korralik veel,"

mõtleb ja laualt luubi haarab,

vaikselt loeb, mis toimub ilmas,

ükshaaval lehe lehti keerab;

ninal tähtsalt prillid,

kristallkausis klaaskommid.

Üks magusalt sulab keelel.

Ajalehes lendavad pommid,

on avarii ja intervjuu,

ärimeeste kulutused,

värviline reklaam, koomiks,

anekdoot, kuulutused.

Loetut arutada ei saa,

vestluspartneriks teleekraan

see elab kapil oma elu,

kineskoobil laulab vene estraad.

Elutoas kõik esemed seisavad,

aeg nendel peatudes rahuneb.

Koos oma asjadega Elu-toas

vana mees muudkui vananeb.

Külmad varbad, villased sokid,

tuhvlid ja sinised pehmed dressid,

soe flanellsärk, nahkrihmaga käekell,

rannet vaadates küsib: "Miks läksid?

Millal kohtume taas?

On paar koi auku mu villases vestis.

Paar koi auku sinu kudumis,

su viimases soojas žestis."

Vana naise hüvastijätt

Üritanud terve elu meeldida,

mitte pettumust valmistada,

mitte alt vedada,

hoolida ja hoolitseda,

ikka ja jälle, unustades iseend,

andes kõik materiaalse,

katsutava, reaalse,

andes hinge ja vaimujõu,

ka siis, kui käis üle jõu.

Nii ta istub siin ahjusuu ees,

aastaid 80+,

selg kössis vaatab sooja tulle,

räägib omaette, kuid siiski mulle:

"Ära eeskuju võta must.

kui endast ei hooli, võetakse kõik sust.

Nüüd olen lihtsalt inimvare.

Ei kahetse enam, et polnud veelgi parem,

vaid leinan elu, mis elamata,

radasid, mis käimata.

Ei, ma ei kahetse oma headust,

kuid olen lihtsalt kurb,

et ainus asi mul enda elus

saavutada on surm."

Mul on temast kahju.

Toon puid, kütan ahju.

Unustan facebooki ja selle messengeri.

Unustan internetis meeldida kellelegi.

Õpin elutõdesid.

Olen siin ja praegu.

Õmblen hea sõnaga kokku

tema räbaldunud aegu.

Turvatunne

Aeg käib aegluubis;

käib ringi köögis lauakellal.

Vaatasin, minutid vaikselt kulgevad

ja tunniseier seisab neljal.

Mu ees on ploomipiltidega vakstu,

istun akna juures laua taga.

Tunnen, et pole ärkvel,

samas ka ei maga.

Puidust aknaraamid ka väsinud;

näinud kogu selle maja aega.

Laua taga istudes

nende vahelt näeb aeda.

Täna on see udune ja raagus.

Tuult puhub prao vahelt,

lehvitab heegelpitsiga kardinat,

jahedalt puudutab kuumi tasse.

Koerad on maalitud ühele,

teisel kirjas doonorile tänu.

Vaatan ploomipiltidega vakstut,

katsun doonoritassil kuumi sõnu:

„Elu läheb edasi!“

Muigan ja näen, et lauakellal

tunniseier seisab ikka neljal,

kuigi õues on nii pime.

„No võta siit nüüd kartuliputru

ja näe, siin on soolaliha.

Kohe toon hapukurki ka,

sel aastal sai teha,

sest saak oli rikkalik.

Söö. Söö.

Siis räägid. Siis kuulan.

Enne söö. Kui tuleb öö

siis panin juba puhta voodipesu

ja pehme sulepadja

taha tuppa voodile.

Seda on heaks uneks vaja.

Tunne end kui kodus,

sest see on vanaema maja.

Söö, laps, ja pea meeles,

et elu alati läeb edasi.

No nii. Siin on siis leiba ja… sedasi!“

Ta paneb leiva lauale,

istub, ja joob oma kohvi.

Söön vaikides.

Ja aeg käib aegluubis.

Käib aeglaselt kuubis.

Nii turvaliselt.

Arvamusliidrite haiku

Ta oma elu

elas teisiti kui sa.

Kuidas ta tohtis?

Alkokurat

Arvad, et kui jood,

siis oled kohe Jumal,

kes maailma ümber loob.

Tegelikult oled rumal.

Ma ei tea, kui palju sõpru

sul on uppund pudelisse.

Tahan vaid, et sina

ei kukuks sinna sisse.

Kui kogu ilma raha

sinult võtta või sul anda,

kas õõtsuksid siis õllevahul

kindla pinna peale randa?

Oled ju Alkojumalale

aastaid ohvreid toonud.

Tema rõõmsalt sinu auks

on ainult peale joonud.

Nägu sul võõralt irvitab

või öösel nutab katusel.

Tahaks sinuga kohtuda

mujal kui su matusel.

Õhtu

Ma panen ennast täna riide

mitte seksikalt, vaid soojalt.

Nike dressipüksid kallilt ostsin

otse maaletoojalt

aga sokid sain ma tasuta.

Jõuluvana käest.

Vanaema ise kudus,

vardaid ta ei pannud käest

tervelt päeva ja teise otsa.

Olen talle tänulik

ja suland assortiikarp jõulupakist

maitses taevalik.

Seljas mul soe kampsun

ja kuigi olen bränditibi,

3 euri kaltsukas see maksis

ning ma ei tunne häbi.

Juuksed kiirelt punun patsi,

sasine vaba kalasaba.

Homme lokid on mul peas,

kui patsiga öösel magan.

Näkku niisutavat kreemi,

mis lõhnab nagu lilleseks.

Ja nüüd viimane ettevalmistus

üksikuteks õhtuteks:

keedan kuuma teed,

avokaado hakin ära.

Nii tervislik menüü

süümepiinad ajab ära,

kui enne söön mõne kommi.

Seda pole vaja teada

mitte kellelgi, ka minul.

Annan andeks oma vead ja

andeks annan ka kõik patud

endale ja teistelegi.

Andeks annan ka kõik selle,

mida keegi kuskil tegi.

Diivan, tekk ja lõhnaküünal,

film suhetest ja draamast,

kuidas keegi armastuse leidis

ootamatult bussijaamast.

Jah, imed on vist olemas.

Imed kindlasti on head.

Nimi- või tegusõnana,

igaüks ise teab.

Sõbranna chatib, et "what's up?"

vastan, et voodi teel.

Ta kirjutab pahadest päevadest

ja mida homme teeb.

Rõõmustan ta üle tunni,

kuni uinun padja peal.

Öö läbi chatis vilgub tekst

"Musi, kas oled seal?"